Südantsoojendav ja üdini romantiline
Film „Saladus: julge unistada“ on lugu neile, kes soovivad argimuredele vahelduseks midagi üdini positiivset, südantsoojendavat ja hingeliigutavat.
Küünikuid ja tõremeelseid see film tõenäoliselt ei kõneta. Kui oled aga juhtumisi pisutki romantilise meelelaadiga, tasub vaadata. See on niisugune linateos, mille kohta võib julgelt öelda: üdini soe, pehme, nunnu ja lohutav. Paar kohta ehk on, kus nunnudus veidike juba liigse imaluse poole libiseb, aga seda ei esine õnneks nii palju, et terve filmi ära rikuks.
Paraku ei saa öelda, et film põhineks tõestisündinud loo. Selle autor, Austraalia teleprodutsent ja stsenarist Rhonda Byrne on küll kirjapandu tõsimeelne uskuja, kuid armastuslugu, mida ekraanil näeme, on siiski ilukirjanduslik, kuigi mitte puhas väljamõeldis.
Mida ma sellega öelda tahan? Nimelt seda, et külgetõmbeteooria ei ole Byrne’i leiutis, vaid esoteerilis-spirituaalne õpetus sellest, et mõttel on jõud ja me tõmbame endale ligi seda, millest unistame või mida kardame, millest kõige pingsamalt (kasvõi alateadlikult) mõtleme.
Külgetõmbeteooria kerkis esile 19. sajandi lõpus, kasvades välja Uue Mõtte liikumisest ja Phineas Quimby õpetustest. 1877. aastal ilmus esmakordselt raamat, mis kandiski pealkirja „Külgetõmbeseadus“. Selle pani kirja okultist Helena Blavatsky. Sama mõtet on edasi arendanud teisedki, konkreetse filmiloo autor luges 1910. aastal ilmunud Wallace D. Wattlesi versiooni pealkirjaga „Rikkaks saamise teadus“.
Film püüab edasi anda sõnumit, et tuleb püüda mõelda positiivset ja leida hea üles ka halbades juhtumites. Ehk on mingi ebaõnn hea sinu edasisele arengule? Või äkki isegi konkreetsemalt? Me kõik oleme ju kogenud selliseid lugusid, kus tagantjärele saab öelda, et oligi hea, et nii läks.
Byrne püüab meile seletada, et kui hakkame teadlikumalt oma mõttemustrit muutma ja positiivsemalt mõtlema, siis muutub ka meie elu paremaks. Filmis on see muidugi kõik esitatud väga muinasjutuline. Linateoses ongi nii, et kui pitsast mõtled, siis kohe see saabubki. Aga sellest ei tasu end häirida lasta. Oluline on, et viitsiksid sõnumit kuulda võtta ja veidike kaasa mõelda.
Filmiloos on peategelaseks kolme lapsega üksikema Miranda Wells (Katie Holmes), kelle abikaasa sai ootamatult surma. Nüüd on ta üksi haldamas lagunevat maja, tal on võlad kaelas ja olmemured painavad. Aga üldiselt saab ta hästi hakkama, nagu kõik tavalised inimesed – käib tööl, tekkinud on kerge flirt.
Ühel päeval saabub tema juurde mees, kes soovib üle anda mingi ümbriku. See on Bray Johnson (Josh Lucas) ja nagu hiljem selgub, siis tundis Bray Miranda varalahkunud abikaasat. Juhuse tõttu aga ei saagi Bray kohe oma kirja üle anda, selleks tuleb teele ridamisi takistusi ja ei tekki õiget momenti.
Film kulgeb rahulikult, argiste tegemiste ja juttudega. Väga hullu konflikti ja ülisuurt traagikat loos ei näe. Muidugi tekib seal ka armastuse säde ja muinasjutule kohaselt on loo lõpp õnnelik. Kui sul on vaja ellu positiivset laengut, siis see sobib nagu valatult.
Mängufilmile eelnes 2006. aastal dokumentaalfilm „Saladus“, mille autoriks seesama Rhonda Byrne ja mis räägib sellestsamast külgetõmbeseadusest (nähtav Netflixix). Inglise keeles ilmus samanimeline raamat 2006. aastal, eesti keelde on see samuti tõlgitud (Kirjastus Pilgrim, 2018). Raamatu eestikeelne versioon on eneseabiõpik, mitte mängufilmi aluseks olev ilukirjanduslik romaan.
Igal juhul on tegemist põneva teemaga ja mõnes mõttes kaasaegse spirituaalsuse ühe väljendusviisiga. Ma arvan, et positiivsesse mõtlemisse uskumine ei tohiks küll kellelegi liiga teha, mängufilm kedagi kindlasti mingisse usku ei pööra, eks see ole igaühe enda teha. Kui mitte muud, siis ilusa muinasjutu osaliseks saate ikka.
Margit Adorf
Peategelased Miranda ja Bray. Foto: pressimaterjalid
