„Suud puhtaks“ toob asjaosalised keskpõrandale kokku

Uuel hooajal jätkab ETV ekraanil terav debatisaade „Suud puhtaks“, mille saatejuht Urmas Vaino leiab, et kuulamine on sama tähtis kui rääkimine.

Tõnu Lilleorg

Tänaseks on saade eetris olnud ligi kuuskümmend korda ja uueks eetriajaks on teisipäeva õhtu. Seni arutletud teemade hulka kuuluvad näiteks ühistransport, vaktsineerimine, liikluskultuur, loodusvarad, koolielu, Rail Baltic, korruptsioon, vaimne tervis, Eesti kaitsevõime ja palju muud.

Urmas, miks on vaja suud puhtaks rääkida?

Me elame kultuuriruumis, kus on tohutult kasvanud arvajate hulk. Inimestele meeldib mõelda, oma arvamusi jagada ja need arvamused on õhus meie ümber. Aga arvamise ja rääkimise kõrval on kuulamist kindlasti oluliselt vähem ja see on see, mida saade püüab teha.

„Suud puhtaks“ toob teatud teemadel rääkivad inimesed kokku ja peamine pole mitte, et üks või teine saaks rääkida – muidugi, see on tähtis saate enda seisukohalt –, aga selle saate sees on oluline, et need samad arvajad kuulavad teiste arvamusi. Ja see muudab neid kuidagi, sihib teise suunda ja annab uusi ideid.

Arvan, et ühiskonnas, kus arvamusi, meediat ja sotsiaalmeediat on väga palju, on väga hea, kui leidub kokkusaamispunkte, kus tekib uusi arusaamu. Kui uut vaadet ei teki ka iga kord, siis juba ärakuulamise moment muudab inimesi. Saates tullakse välja teistsuguste mõtete, arusaamiste ja teadmistega – sellepärast ongi seda saadet vaja.

Te olete ise näinud, kuidas stuudios tekib osaliste vahel parem üksteisemõistmine?

Jaa, sest kui ma vahetan mõtteid vestluspartneriga, saavad minu mõtted teisiti valgustatud, võrreldes sellega, kui need on ainult minu peas. Julgelt poolte saadete puhul juhtub, et inimesed jäävad pärast saadet veel omavahel läbi rääkima. Väga sageli oleme pidanud ütlema, et sõbrad, me hakkame nüüd stuudiokujundust maha võtma ja paneme telemaja kinni. Sageli kuulen saatekülaliste käest, et sellisel moel ja sellises seltskonnas said nad kokku esimest korda.

Kas telesaate situatsioon mõjutab kuidagi saatekülalisi?

Füüsiline ruum meie ümber mõjutab alati vestlust. Seepärast paneme näiteks sünnipäevaks ilusasti riidesse, sest sündmus on pidulik, ehkki külalised on samad inimesed, kellega suhtleme ka argipäeviti, mil võime kanda totakaid dressipükse ja aukus T-särki. Ma arvan, et saate puhul on samamoodi, sest inimesed tulevad sinna osalema kui erilisele sündmusele.

Saade võib-olla võtab natuke maha teravamaid emotsioone ja seda ehk ongi vaja, et esil poleks mingi seisukoha kõige teravam serv. Nii saab paremini tekkida kokkuleppimise ja teisega koosolemise vaim. Kui kaks erineva arvamuse omajat istuvad füüsiliselt kõrvuti, on nende kehakeelest näha, kuidas nad hakkavad vestluse teemat ja vestluspartnerit tajuma pisut teistmoodi.

Kas mõni teema on selline, kus tundub, et inimesed jäävadki oma vastandlikele positsioonidele? Näiteks vaktsineerimise puhul?

Jah, ja võib-olla see piir jookseb seal, kus omavahel lähevad kokku usk ja teadmised. Seal ei ole palju platvormi, mille pinnalt rääkida. Kui ma usun millessegi ja tajun maailma selle usu kaudu ning selle taga teadmisi pole, siis on sel, kes teema kohta midagi teab, raske argumenteerida. Uskujaga on raske vaielda.

Mulle näib, et kogu aeg läheb keerulisemaks mõista, kas üks või teine seisukoht minu sees tuleneb teadmistest või usust. Seetõttu arvan, et vastandlike seisukohtadega saated, ka seesama vaktsiinisaade, on kõigi kohalolijate jaoks eriti tulemuslikud. Need, kes teavad midagi, saavad aru, mida inimesed mõtlevad, millesse nad usuvad ja millesse mitte. Ja vastupidi, kui inimene näeb, et vastaspoole seisukoha taga on mingid teadmised, elukogemus ja oskused, siis tekib teieneteisemõistmise uus sild.

Raskem on käsitleda neid teemasid, kus inimesi mõjutab kindel maailmavaade. Näiteks selles osas, mil määral ühiskond peab oma liikmete eest vastutama, kas inimene on oma otsustes vaba või peaks pidama silmas ühist huvi. Sellistel juhtudel on kokkupuutepunkti leida väga keeruline, sest kuidas sa paned omavahel läbi saama osapooled, kus ühed usuvad, et päev on õigem kui öö, ja teised vastupidi.

Näiteks sotsid ja parempoolsed, kes näevad inimese ja ühiskonna suhet vägagi erinevalt?

Jah, ütlesite selle välja, mis ma mõtlesin. Siis juhib inimesi maailmavaade ja öelda, kas see on õige või vale, on väga raske. Tegu on inimese vaadete süsteemiga ja tavaliste poolt- või vastuargumentidega on maailmavaate mõjutamine vägagi küsitav.

Tänane maailm on killustunud, kuid ometi tahavad inimesed omavahelist kontakti tajuda ja see toimib ka telesaate vahendusel.

Olen nõus. Ma olen väga tänulik kõigile inimestele, kes on „Suud puhtaks“ jälginud, sest oma sisult on see nõudlik saade. Loomulikult lähevad teemad ühtedele rohkem ja teistele vähem korda, aga juba sellises vormis tähele panna, järjel püsida, kohal olla, lugeda teiste televaatajate kommentaare ja neist aru saada – see nõuab televaatajalt väga palju. Näiteks intervjuu on vormilt lihtsamini jälgitav ja teinekord vestlus kahe inimese vahel lausa paugub ja särtsub. Olen igale televaatajale väga tänulik, eriti siis, kui saan pärast saadet tagasisidet.

Kas olete selle saate tegemise käigus midagi õppinud?

Olen õppinud kõige rohkem kuulamist ja ka seda, kuidas mitte reageerida ühele või teisele seisukohale liiga emotsionaalselt ja kiiresti. Saate ettevalmistamisel on olnud mitmel juhul olukord, kus ma kuulan telefonis ühe inimese ära, kõne on kestnud ligi pool tundi ja kui ma kõne lõppedes vaatan oma märkmed üle, tundub mulle, et saan asjast aru. Siis võtan järgmise kõne, räägin teise inimesega tunni ja mõistan, et see, mis ma enne aru sain, ei pea üldse paika.

Kui esimesel hooajal tekitas selline olukord minus ebakindlust, siis nüüd ma saan aru, et maailm selline ongi. Toas võib olla kaks täiesti vastandliku arusaamisega inimest ja neil mõlemal on kokkuvõttes õigus. Muidugi, kui nad omavahel kokku lasta ja püüda selgitada, kumma tõde on suurem, siis jah, saab vaidluse, diskussiooni. Kuid minnes sellest ruumist välja, on neil mõlemal õigus, nad mõlemad mõjutavad mingeid protsesse elus ühel või teisel moel.

Lihtne näide: on hea, et meil on inimesed Rail Balticu poolt ja selle vastu, sest lõpus sünnib miski, mis on võib-olla ühiskonnale kõige parem. Eraldi võttes pole neil õigus kummalgi ja nad ei eksi kumbki. See lihtsalt käib nii, on olemas erinevad arvamused ja arusaamised ning sellelt pinnalt ühiskond toimibki. See on ehk suurim asi, mis ma olen õppinud.

Erinevatest teguritest tekib paratamatult tervikpilt?

Matemaatikas on üks huvitav ja tõestatud mõttekäik. Näiteks kui me paneme Tallinnas Raekoja platsile ühe tohutu hunniku apelsine ja laseme möödakäijatel pakkuda, palju siin apelsine on, saame palju erinevaid pakkumisi. Nende seas on absurdseid vastuseid, mis kindlasti ei ole õiged, näiteks „kaks“ või „kuus miljardit“. Kui me aga lõpuks liidame arvamused kokku ja võtame saadud summast keskmise, saame me tõele väga lähedase tulemuse. Ja ühiskond töötab täpselt sarnasel moel, kui muidugi ei toimu mingit manipuleerimist. Loomulike protsesside toimides saame tulemuse, mis on tõenäoliselt optimaalne, parim ja vajalik. Ma olen neid saateid tehes elust nii aru saanud.

Öelge üks tore ja üks tüütu asi, mis kaasneb telesaatejuhi tööga?

Tore on see, et jutukstulevad teemad on sõna otseses mõttes meie toimetuse valida. Saame oma töö kaudu ühiskonna jututeemade tulipunktis olla ja neile kaasa elada. Ma ei taha öelda, et jututeemasid kujundada, sest see kujunemine on nii lakkamatu protsess ja me kõik kujundame arvamust ühest või teisest asjast pidevalt, ilma ajakirjanduse sekkumiseta. Positiivne ongi, et ma saan otsida tõde arvajate mõlemalt poolelt.

Keerulisem on, et saatejuhi amet ei jäta sind kunagi maha, sa oled selles kogu aeg. Sotsiaalne kontroll ja tähelepanu sulle on tugevam, kui mõne teise ameti puhul. Samas, see tuntud olek annab teatud võimalused saatekülaliste leidmiseks. Inimesed võib-olla usaldavad sulle midagi rohkemat või teistsugust, on valmis rohkem rääkima. Eks need tahud saatejuhi töö juures on omavahel seotud.

 

Urmas Vaino huvitub oma saates erinevatest arvamustest.

Foto: Kairit Leibold