Suunurkade ülestõstmisele pühendunud ansambel kogub toetust Hooandjas

Tugeva Rakvere tagapõhjaga muusikaline kollektiiv Eneseimetlejate Klubi, ehk lühendatult EIK, kogub praegu veel viimaseid päevi toetust, et anda välja oma teine stuudioalbum „Mees, kes peatas rongi“.

Tõnu Lilleorg

Neljast ansambli liikmest kaks töötavad Rakvere Teatris – Imre Õunapuu näitlejana (mängib akordioni) ja Tarmo Kesküll helitehnikuna (lööb trumme). Laulja Maarius Pärn on samuti näitleja ja mänginud näiteks lavastuses „Uno Bossa“. Bändi bassimeheks on Riivo Torstenberg. Ehk suurima kuulajaskonna on nende lugudest pälvinud „See kõik on meie elu“, mis oli paari aasta eest teleekraanidele jõudnud seriaali „Takso“ teemalugu.

Mehed, elate kõik eri kohtades: Rakveres, Tamsalus, Tallinnas ja Tartus. Kus kokku saate, et proovi teha?

Imre (I): Sageli on kokkusaamise paigaks Rakvere ja Tamsalu. Rakvere Teatris on meil ka prooviruum.

Bändi logol on üks mütsilotuga härra, kel näo asemel kaks palli, meenutades justkui mõnda kehaosa.

Tarmo (T): Eks see ikka tagumik ole.

I: Kellel on suured silmad.

T: Ühtepidi on siin iroonia, me sooviks, et bändi nimi ja visuaal tekitaks inimestes küsimusi. Eneseimetlemisega võib juhtuda, et teised ei jaga päriselt eneseimetleja eneseimetlust. Vastupidine reaktsioon on ka võimalik.

Te enda arvates olete ikka lahedad tüübid?

I: Enda arvates me oleme hirmus lahedad tüübid!

T: Suisa egotripp käib ikka kogu aeg.

I: Kui neljakesi kokku saame, siis selline egode madistamine käib kogu aeg.

Midagi teid ikka ühendab, et ei lähe selliseks ego ego vastu madinaks?

I: Meil on vedanud, et meie selline kerge maksimalismus ja egod justkui toidavad kaaslast. Mulle endale vähemalt nii tundub.

Bänd loodi vist 2011. aastal, kuidas see juhtus?

T: 2011 võib lugeda algusaastaks küll. Eelnevalt lõpetas Maarius kooli (Viljandi kultuuriakadeemia näitlemise eriala – toim.) ja tal oli tehtud oma sõnul ports hitte, mida tahtis salvestada. Ja pöördus minu poole, mul on kodus väike stuudio. Hakkasime otsast tegema ja tundus, et need on nii hitid, et neid ei saa lihtlabases stiilis – mees laulab kitarri saatel – kuulajale ära anda. Mängisime teisi pille juurde, et lisaväärtust luua. Nii kasvas sellest välja juba plaadijagu materjali. Et tuntust koguda, võtsime kampa bassimees Riivo ja läksime võistlusele Tudengilaul, mille ka kinni panime. Siis polnud mõtet enam tegevust seisma jätta ja kuna mõnes loos oli akordion sisse mängitud, hakkasime otsima akordionimängijat. Saime kokku Imrega, tema oli nõus.

Imre, kas akordionil esinemine nõuab palju eelnevat harjutamist?

I: Hakkasin akordionit õppima seitsmeaastaselt muusikakoolis ja võin öelda, et seda on õppida keerulisem, kui näiteks kitarri. Omajagu harjutamist nõuab ka samaaegselt akordioni mängimine ja laulmine, mis on samas väga lahe.

Kas laulate mõnes EIK-i loos?

I: Uuel plaadi ühes loos laulan.

Kui teie lugusid kuulata, siis muusikaline osa on selline põnevalt läbi komponeeritud, olles ühelt poolt kergesti vastuvõetav, aga kui täpsemalt kuulama hakata, siis üsna keeruline.

I: Kui laulu teeme, siis me kindlasti ei keskendu sellele, et seal oleks võimalikult keerulised käigud. Loomulikult on oluline see, et iga jorss tänava pealt seda kohe järgi ei mängiks. Meie muusika mõte on toita kuulaja kujutluspilti, noodid on ju ka suhtlemine. Püüame leida enda seest ja laulu sisse panna sotsiaalseid vimkasid, mis ärataksid inimestes assotsiatsioone.

Laulusõnad on teil ka vimkasid täis?

T: Jaa, uue plaadi peal on näiteks lugu pealkirjaga „Alimendid“, kus jutt käib läbi kassi silmade.

I: Ühe kuulamise pealt ei ütlekski, et lugu räägib alimentidest. Pealkiri aitab loo mõttele järgi jõuda.

Olete nüüd Hooandjas, kaugel plaaditegu on?

T: Lood on ehtsal kujul olemas. Võiksime digiplaati juba jagada. Lihvime praegu plaadi kujundust ja edasine on kokkuleppe küsimus plaadi tootjaga. Tiraažid nõuavad kõik raha, natuke on vaja maksta veel masteringi (protsess, mille käigus antakse loo kõlale viimane lihv – toim.) eest ja pisut autorikaitsele, kuna kasutame ka laenatud tekste. Esimese plaadi tegemisest on meil olemas rehkendus, palju see kõik maksma läheb, nüüdse Hooandja summa panime selle järgi kokku.

Millal esimene plaat ilmus?

T: Aastal 2013, pealkiri oli EIK, nagu Eneseimetlejate Klubi. Praeguseks on see läbi müüdud. Huvilistel on võimalik plaati kuulata Spotifys.

Kannate esinemistel rohe-kollaseid dressipluuse. Tundub selline optimismi sisendav värvikombinatsioon?

I: See on ka silmatorkav kombinatsioon.

T: Järgime lipukirja, et kui meie tegevuse läbi tekib päevas kasvõi üks silmapaar, kes viitsib kergitada oma suunurki, on meie missioon täidetud.

Kas on oodata plaadi esitluskontserte?

T: Tahaks algust teha detsembris, praegu veel räägime läbi kohtade suhtes. Tallinnas tuleb esitluskontsert Von Glehni Teatris Nõmmel, Rakveres ilmselt Buena Vista Sofa Clubis ja kohta otsime veel Tartusse, Pärnusse, Võrru ja Viljandisse.

Milline on kontsertidel teie publik?

T: Vanusepiirang puudub, pärast hiljutist kontserti tuli üks kümneaastane poiss, pani käe pihku ja ütles: „Aitäh, väga meeldis!“. On olnud pensionieas kontsertikülastajaid, kes tulevad ja tahavad meid oma sünnipäevale esinema. Seltskond on hästi kirju.

I: Oma saavad need, kes tahavad tantsida ja need, kes lihtsalt istuvad, kuulavad ja vaatavad.

Kas võib öelda, et teie lood, mille järgi tantsida saab, pole enamasti ühest kindlast stiilist?

I: Ära sa ütle, meil on isegi lambadat olnud (naerab).

T: Tantsija peaks alati valmis olema, sest stiilimuutus võib tulla ootamatult, tulla võib valssi, rumbat, tša-tša-tšad, džaivi, meregue`i, beguine`i.

I: Mõnes loos oleme jätnud natuke lahtisi otsi. Kui oleme kõrgendatud meeleolus, ei tea täpselt, kes mida võib oma instrumendil ette võtta, see on tervendav ja hoiab meid endid põlemas. Ütleksin veel, et traditsioonilist n-ö sülti me ei tee. Samas on meil repertuaaris ka teiste autorite lugusid, mille järgi on võimalik tantsida ja mida inimesed ilmselt teavad, tantsulugude osas me hätta ei jää.

Mitu lugu on uuel plaadil ja mida see pealkiri tähendab?

T: Lugusid tuleb üksteist. Pealkirja mõistmiseks tuleks ehk plaat esmalt läbi kuulata. Üks lugu räägib ühest nii kõvast mehest, kes piltlikult öeldes võib panna seisma rongid…

I: …rääkimata Chuck Norrise kandade peale astumisest.

Kas mängite ka ilma võimenduseta?

I: Me oleme üsna avatud. Ei jäta mängimata seal, kus pole võimalik elektrit sisse vedada.

T: Kui pole väga suur ruum ja see kannab, siis saab akustiliselt hakkama.

Mida ütleksite Kuulutaja lugejatele?

I: Hooandja kaudu toetades saab plaadi ette ära osta ja niipea, kui see valmis on, saab selle kätte kõige esimeses järjekorras, soojalt ja mõnusalt (plaadi saab osta 10 euroga – toim.).

T: Ja otse loomulikult saab meid kutsuda esinema, üks Hooandja auhind meie esinemist sisaldabki. Saame mängida sünnipäevadel, suvepäevadel, igal pool, lepime aga kuupäeva kokku. Kui teil on olemas vaba ruutmeeter, saame tulla mängima.

Eneseimetlejate Klubi liikmed on vasakult Tarmo Kesküll, Imre Õunapuu, Riivo Torstenberg ja Maarius Pärn. Foto: EIK