Suveteatrihooaeg käivitub juba mais

Suve esimeses pooles hakkavad Lääne-Virumaa publikut rõõmustama uued suveetendused Sagadis, Arknal ja Viinistul, mis paistavad tulevat kõik rõõmustavalt omanäolised.

Tõnu Lilleorg

Igavus ja armumised suvitusmõisas

 30. mail esietendub Sagadi mõisapargis Vene Teatri suvelavastus „Kuu aega maal“, mis põhineb Ivan Turgenevi samanimelisel näidendil. Lavaloos lööb kaasa Karl Robert Saaremäe, mängides üliõpilasest koduõpetaja Beljajevit, kes saabub mõisniku pojale eesti keelt õpetama. Lavastab Filipp Loss.

„Tegevus toimub klassikalises Vene mõisas, millistest oleme lugenud ja ehk isegi mõelnud, et sellises kohas oleks tore suve veeta,“ rääkis Saaremäe. Mõisas on üle keskmise igav, sest seltskond on üksteisega kaua ninapidi koos olnud. Beljajev on lavastuse üks võtmetegelane, kuna on teistest erinev.

„Ta on endale teadvustanud, et viibib mõisas töö tõttu, on kõigest teenija ja nii teistest madalam,“ iseloomustas Saaremäe oma tegelast. See arusaam vabastab Beljajevi liigsetest ootustest teistega suhtlemise osas. Teistele tegelastele omakorda, kes on harjunud käima piki heade kommete nööri, näib noormees vaba ja teistsugusena.

Ja juhtub nii, et romantilised tunded Beljajevi vastu tekivad koguni kolmel naistegelasel, sealhulgas mõisaproua Natalja Petrovnal. Beljajevi jaoks on see täiesti ootamatu, sest ta ei tegele kindlasti teadlikult võrgutamisega. „Kui noormees mõistab, et naised on temast õhulosse ehitanud, lööb see ta endast välja,“ lausus Saaremäe.

Lavastust mängitakse loomulikult vene keeles, kohapeal saab kuulata sünkroontõlget kõrvaklappidest. Üheks viisiks võimaliku keelebarjääri ületamiseks soovitas Saaremäe enne vaatamatulekut tutvumist näidendiga, mis pole kuigi pikk. Näitleja sõnul võib olla, et loo maailmast on hõlpsam osa saada, kui kuulata tegelaste juttu otse, ilma tõlke filtrita.

Saaremäel on hea meel, et saab töötada koos suurepäraste vene näitlejatega. Tema sõnul on põnev kogeda vene rahvuslikku temperamenti, kui tegelaste emotsioonid väljenduvad kohati näiteks väga kiirelt ja on väga muutlikud. „Kogu trupp on Sagadi mõisapargist vaimustuses,“ vahendas Karl Robert Saaremäe näiteseltskonna esmaseid muljeid, kui nad paari päeva eest Sagadisse kohale jõudsid.

Aasta siis oli 1936

Rakvere Teatri tänavuseks uueks suvelavastuseks on Arkna mõisas mängitav „Lõikuspeo tantsud“, mis esietendub 14. juunil mõisa kõrvalhoones. Tegu on üsna naistekeskse iiri lavalooga, sest peategelane Michaelil on tervelt viis tädi. Peategelast mängib Rakvere Teatri noor näitleja Märten Matsu ja lavastajaks on Eili Neuhaus.

Lavalugu algab sellega, et peategelane, 55aastane mees, saabub oma lapsepõlvekoju, et vormistada selle müümine. Kuid miski äratab temas ellu mälestused sündmustest, mis toimusid 1936. aasta suvel. „Ta hakkab meenutama ja näeb toda suve pilt pildi haaval aina selgemini ning hakkab tasapisi aimama, miks asjad juhtusid tookord just nii nagu nad juhtusid,“ rääkis Matsu.

Esimese asjana tuleb Michaelile meelde raadio, mis oli kogu külas esimene ja talle meenub, kuidas tädid askeldasid ja tantsisid köögis raadio saatel. See mälestus on Michaeli jaoks väga südantliigutav ja ta tahab täielikult meelde tuletada toda suve, mil ta üsna vaestes oludes vallaslapsena maailma tundma õppis ja ka erakordsel kombel oma isaga kohtus. Lavastus koosneb niisiis peategelase lapsepõlve meenutavatest monoloogidest, mis pärast ettekandmist laval elustuvad.

Eili Neuhausi sõnul on Michael jõudnud oma elus punkti, kus selleks, et edasi minna, peab tagasi vaatama. „Aga rohkem kui mälestuste heietamine, räägib lavastus inimlikust vajadusest teise inimese järele,“ ütles lavastaja.

Lavalugu räägib lähedastest, kes on kõige-kõige kallimad ja olulisemad inimesed. Olgu need õed, vennad, tädid, onud, tütred, pojad, mehed, naised. Neuhaus loodab, et lavalugu puudutab ja paneb mõtlema mitme kandi pealt. Eelkõige võiks see meelde tuletada neid lähedasi, kelle olemasoluga oleme harjunud ja ehk vahest isegi nii harjunud, et ununeda võib nende märkamine ja hindamine.

„Ehk suudame oma looga meelde tuletada, et tegelikult on koosolemise aeg üürike. See võib mõnikord osutuda vaid põgusaks hetkeks ja see hetk ongi kõik, mis meile teinekord alles jääb,“ ütles Eili Neuhaus.

Sitke meremehe vintsutused

NUKU teater toob 1. juulil Viinistu katlamajas esietenduseks publiku ette koguperetüki „Gulliveri reisid“, mis põhineb samanimelisel maailmakuulsal romaanil. Gulliveri mängib Anti Kobin, lavastab Taavi Tõnisson ja raamatu põhjal on loo näidendiks kirjutanud Urmas Lennuk.

Gulliveri kisub merereisile keskeakriis. Ta tunneb, et on küll juba saavutanud omajagu, loonud pere, kuid tahaks veel midagi rohkemat. „Keskendume oma lavastuses sellele, miks ta tahab minna, milliseid vigu ta reisil teeb ja mida neist õpib,“ rääkis Kobin.

Gulliver elab üle laevahuku ja satub esmalt lilliputtide ja siis hiiglaste maale. Viimaks koju jõudes on ta vintsutuste tõttu nii haige, et lausa sonib ning tema pere asub teda põetama. Gulliver hakkab reisi oma peas uuesti läbi elama ja koheselt elustub see publiku silme all laval.

Näitemängus on oluline roll tegelaste eri suurusel. Siin on lavastusmeeskond ette valmistamas palju põnevaid lahendusi, sealhulgas väiksed nukud, üks ülisuur nukk ja hiigelsuured maskid. Kõik need koos leidlike valguslahendustega peaksid katlamaja suures saalis hästi mõjule pääsema. „Lavastaja armastab mängida nuku- ja inimplaaniga,“ kommenteeris Kobin.

Lavastuses näeb Kobini sõnul, kuidas Gulliveril tuleb käia pikal reisil, et õppida märkama oma lähedasi, kes tal juba varem, siinsamas kodumaal olemas olid. Lavaloo teemadeks on ka julgus, enesekesksus ja võõrasse suhtumine, puudutades nii ka tänases maailmas olulisi teemasid. „Kas on mõtet arvata teistsuguste ühiskondade kohta, et nad peaksid elama nii nagu meie,“ tõi näitleja välja ühe lavastuses esitatava küsimuse.

Ulja meremehe mängimine pole Kobinile uus väljakutse, samamoodi mängis ta inglasest merereisijat neli aastat tagasi etendunud suvelavastuses „Kapten Granti lapsed“. Kobini sõnul on need lavastused siiski üsna erinevad, kuid ühendavaks osaks on teatav idealism. Kobini sõnul on „Gulliveri reisid“ selline koguperetükk, mis pakub ehk rohkem täiskasvanutele, samas ei jää lapsed ilma neile huvitavast loost. Kobin lubas, et lavastus tuleb vaatemänguline.

Hetk „Lõikuspeo tantsude“ proovist Arknal, kui Ülle Lichtfeldt katsub Peeter Raudsepa temperatuuri, taga Silja Miks ja Anneli Rahkema.

Foto: Kristo Kruusman