Suvi pani päästevõimekuse proovile

Päästeamet taotleb tänavu suviste täiendavate kulude hüvitamiseks riigilt pool miljonit, tulevikku vaadates vajatakse keerulistes olukordades valmisoleku ja toimepidevuse tagamiseks aga suuremaid summasid.

Liisi Kanna

Tänavu suvel kestis suur tuleoht üle Eesti 40 päeva, Jõgevamaal lausa 75 päeva. Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu nentis, et tema 25-aastase töökogemuse juures ei ole sellist asja varem olnud.

„See suvi oli meie jaoks väga intensiivne. Kuumalaine Euroopas oli väga suur,“ tõdes Tammearu.

Perioodil mai algusest augusti lõpuni oli 30 protsenti rohkem tulekahjusid kui eelmisel kolmel aastal keskmiselt, arvuliselt 600 tulekahju enam.

Kuno Tammearu selgitas, et üks asi on põlengute arv, teine asi aga nende keerukus. Sel suvel toimus palju pikalt kestvaid ja keerulisi päästesündmuseid.

„Kaks korda rohkem oli 3. ja 4. astme päästesündmusi – see tähendab seda, et sündmuskohal on 4–6 päästemeeskonda, lisaks eritehnika. Vaadates ajalist kestust, siis üle 24 tunni kestnud sündmusi oli sel suvel 27,“ märkis ameti peadirektor. See arv on eelmise kolme aasta suvede keskmisega võrreldes viis korda suurem.

„See on see, mis kogu süsteemi tegelikult kurnab. Nii isikkoosseisu, tehnika, logistika korraldamise kui ka juhtimise vaates,“ sõnas Tammearu.

Näiteks suve suurima tulekahju kustutamisel Vikipalus oli kaasatud 37 päästekomandot, tehnika ühikuid 88. 11 päeva jooksul käis sealt läbi 1300 inimest, väga suur osa nendest vabatahtlikud.

Seitse päeva ja kauem kestsid viis päästesündmust, suuremateks nende hulgas olid veel põlengud keskpolügonil, Narva-Jõesuus, Laeva soos, Alliku ja Konju rabades.

Elupäästevõimekus kriitilisel piiril

Seitsmel korral oli elupäästevõimekus katkemas. „Ütleme niimoodi – elupäästevõimekus ei olnud mõistlikul ajal kätte saadav,“ täpsustas Tammearu.

„Tallinna linnas ei olnud vahepeal mitu tundi mitte ühtegi päästekomandot. Kui oleks vaja olnud, siis päästemeeskond oleks kindlasti reageerinud Tallinna linna, aga ta oleks tulnud väga kaugelt,“ jätkas peadirektor. „Ida-Virus oli kindlasti üks juhtum, kus lähim päästemeeskond oli 70 kilomeetri kaugusel – põhimõtteliselt Tartu ja Viljandi vahe.“

Tammearu nentis, et loomulikult tegeleti olukorra leevendamisega, aga kui üheaegselt toimus mitu sündmust, siis tekkis ikkagi selline olukord seitsmel korral. „Ja see kindlasti on meie jaoks n-ö punane rakett, mis paneb teistmoodi mõtlema, et me peame midagi ette võtma,“ toonitas Päästeameti juht.

Päästeametil olid väljakutsed ootejärjekorras – tähtsamale reageeriti varem. Tammearu sõnul ei ole see pääste teenuse puhul sugugi tavaline praktika.

„Ja seejuures ma rõhutan – päästeressurssi ei ole Eestis peaaegu mitte kunagi nii palju olnudki. Täna on lisaks 1600-1700 kutselisele päästjale ka 2000 vabatahtlikku. See näitab, kui pingeline see olukord tegelikult oli.“

Metsa- ja maastikutulekahjud

Suve jooksul hävis tules üle 430 hektari metsa ja maastikku – see on kaks korda rohkem kui eelmisel kolmel suvel kokku.

„See number on kindlasti suur. Aga siia kõrvale võib tuua, et Rootsis põles 25 000 hektarit ja Kreeka sündmusel sai surma 91 inimest,“ tõi peadirektor veelgi kurvemat statistikat. „Meil ühelt poolt oli natuke võibolla õnne, kuid teiselt poolt oli kindlasti abiks see, et me kasutasime väga selgelt ja jõuliselt ennetuslikke meetmeid.“

Kuno Tammearu märkis seejuures, et ta on esitanud vabariigi valitsusele taotluse reservfondist üle 500 000 euro ulatuses seoses metsa- ja maastikutulekahjudega kulude hüvitamiseks. „Loomulikult on meil endal eelarves mingi raha olemas, aga on ka sellised kulud, mida meil ei ole planeeritud,“ selgitas ta.

Ligi 270 hektarit põlenust oli riigimets. Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimees Aigar Kallas kiitis seda numbrit hinnates Päästeametit.

„Rootsi on riigina tervikuna ja metsa poolest umbes kümme korda suurem riik kui Eesti. Ja kui võtta need numbrites, palju põles meil ja palju Rootsis, siis meil põles kümme korda vähem. Kui kümme korda kümme korrutada, siis ma väidan, et Eesti päästjad tegutsesid tänavu suvel 100 korda efektiivsemalt kui Rootsi kolleegid!“ rõhutas ta.

Lisaks märkis Kallas, et erinevalt Põhjamaadest ei keelatud Eestis metsatööde tegemist ära. „Meie saime seda metsatööde jaoks erakordselt head suve kasutada. Niivõrd kuiv suvi tähendas, et saime ligi metsale, millele me tavapärasel aastal, tegelikult aastakümneid, pole ligi saanud,“ tunnustas ta ka Päästeameti tööd ohu mõistlikul hindamisel.

Nii Tammearu kui Kallas tõdesid, et ärahoitud kahjude täpset suurust hinnata ei osata, küll aga tõdes RMK esindaja, et näiteks konkreetselt Vikipalu põlenud 178 hektarilt saadi siiski 17 000 tihu puitu, mis on tänaseks ka ära müüdud.

„Kui oleksime selle tavaolukorras maha müünud, siis selle hind oleks olnud suurusjärgus 1,2–1,3 miljonit eurot. Aga paberipuud sealt ei tulnud ja palkidel, mis sealt kätte saime, ei olnud servalaud enam päris see. Aga teenisime ikkagi sellelt alalt 900 000 eurot. Kui võrrelda seda Päästeametil puuduoleva poole miljoni euroga, siis meie käes on tänu päästjate tööle juba pea kaks korda rohkem,“ tunnustas Kallas.

Millised on järeldused?

Kuno Tammearu rääkis, et suvel kutsuti kokku üleriigiline staap, mille ülesanne oli monitoorida kogu olukorda ja teha pikem ohuprognoos ja tegevuskava –  mis siis saab, kui olukord läheb veel hullemaks?

„Tegime plaane, et kuidas kasutada Eesti ressurssi paremini ja kuidas kaasata Euroopa Liidu Elanikkonnakaitse Mehhanismist täiendavat ressurssi. Põhiline asi, millest puudust tundsime, oli lennuvõimekus,“ märkis peadirektor.

„Meil on Eestis ainult üks helikopter, mis metsa kustutab ja üks An-2 metsakustutuslennuk, mis on kaitseväe ümberehitatud. Tegime läbi Euroopa Komisjoni selgeks, et meil on võimalik kaasata sellises pingelises olukorras nagu Euroopas oli, kahte Itaalia metsakustutuslennukit, mis olid eelpositsioneeritud Rootsi,“ jätkas ta.

„Komisjoni poolt uuriti ka muid võimalusi. Ja tegelikult, ega väga palju vaba ressurssi Euroopas sellel hetkel polnudki,“ tõdes Tammearu.

Kokkuvõtteks nentis Päästeameti juht, et tükk aega ei ole nii keerulist olukorda olnud ning oluline on sellest õppida. „Teeme veel ka edaspidi järeldusi, mida paremini teha. Aga esimene asi on kindlasti valmisoleku ja toimepidevuse tagamine.“

„Täna me räägime metsatulekahjudest, mitte hädaolukorrast. Sel ajal ei olnud tegemist hädaolukorraga. Kuidas saada hakkama hädaolukorraga, mitme hädaolukorraga? Ja kuidas Päästeamet saab hakkama julgeoleku kriiside korral, mille lahendamisse me kaasatud oleme?“ püstitas Tammearu küsimusi.

„Siit peab Päästeamet õppima. Ja ütlen otse, küsima ka eelarvelisi vahendeid, millega oma valmisolekut ja toimepidevust nendeks keerulisteks situatsioonideks parandada,“ rõhutas Päästeameti juht, lisades, et aastane vajadus selle tegevussuuna tarbeks on umbes 14 miljonit lisaeurot.

Päästeameti päästetööde osakonna juhataja Martin Lambing sõnas, et tegelikult on viimase kümne aasta jooksul tehtud väga häid investeeringuid. „Läbi selle on päästekeskusesse tekitatud võimekus tulla samaaegsete sündmustega toime. On soetatud uusi multifunktsionaalseid sõidukeid, staabikeskkondadega on tegeletud. Ja seda tuleb jätkata,“ rõhutas Lambing.

„Kui me muidu oleme 15 minutiga valmis pakkuma elupäästevõimekust üle Eesti peaaegu kogu elanikkonnale, siis antud juhul tuli väga palju otsida lahendusi, kuidas leida alternatiive,“ tõdes Lambing.

Päästetööde osakonna juhataja märkis, et panustada tuleks staabitöökeskkonda, aga ka näiteks droonidesse, et Päästeametil oleks termopildivõimekus. „Need on need asjad, mis aitavad päästesündmustel teha väga kiireid otsuseid,“ märkis ta.

 

 

Vikipalu metsapõleng.

Foto: Päästeamet