Täna on Läti leegionäride mälestuspäev
Täna, 16. märtsil tähistatakse Lätis paljude lätlaste jaoks olulist tähtpäeva, kuigi sellele on vastaseid nii Lätis kui ka mõnes välisriigis. Igal aastal korraldatakse sel päeval Riias võimas rongkäik, mille kohta esitab Venemaa alati protestinoodi.
Allan Espenberg
Tänast päeva kutsutakse Läti leegionäride päevaks ehk Läti Leegioni päevaks ja selle on asutanud organisatsioon Daugavas Vanagi (Daugava Kotkad ehk Daugava Kullid). Sel päeval meenutatakse ja leinatakse Läti Leegioni esimeses lahingus 1944. aasta märtsis osalenud ja hukkunud sõjamehi. Kuigi mälestuspäev kuulutati organisatsiooni poolt välja juba 1952. aastal, saadi seda esimest korda tähistada Läti territooriumil alles 1990. aastal, kui nõukogude okupatsioon hakkas lõppema.
Läti Leegion moodustati 1943. aastal ja selle koosseisu kuulusid peamiselt lätlased. Leegion koosnes kahest väeüksusest, milleks olid 15. Relvagrenaderide SS-diviis (Läti 1. jalaväediviis) ja 19. Relvagrenaderide SS-diviis (Läti 2. diviis). Kokku teenis Teise maailmasõja ajal Saksa relvajõududes 115 000 lätlast, kellest umbes kolmandik langes lahingutandritel.
Mälestuspäeva kuupäevaks sai 16. märts seetõttu, et sel päeval 1944. aastal astusid Läti SS-väeosad esmakordselt lahingusse nõukogude vägede vastu Velikaja jõe ääres. Kui lahinguristsed said lätlased Leningradi lahingus, siis hiljem viis lahingutee neid Pihkva ja Novgorodi oblastitesse ja Preisimaale. Samuti võideldi Läti territooriumil ja eeskätt Kuramaal.
Leegionäride päevast sai Lätis ametlik tähtpäev 1998. aastal ja seda hakati nimetama Läti sõdurite mälestuspäevaks. Alguses marssisid koos leegionäridega ka Läti valitsuse liikmed, kuid hiljem hakkasid nad sellest üritusest eemale hoidma, mille põhjuseks oli eelkõige Venemaa negatiivne suhtumine. Riiklikul tasemel tähistatigi päeva vaid kahel aastal, sest juba 2000. aastal otsustas Läti parlament mitme surverühma nõudmisel selle päeva riiklike tähtpäevade nimistust kustutada. Seejärel sai 16. märtsist mitteametlik mälestuspäev, mil Läti Leegioni veteranid ja nende toetajad mälestavad lätlasi, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal Kolmanda Reichi relvajõudude koosseisus.
Kõige suuremad mälestusüritused toimuvad tavaliselt Riias ja Tukumsi piirkonnas, kus asub leegionäride vennaskalmistu. Viimastel aastatel on Riias marssima tulnud umbes paar tuhat inimest. Riia rongkäigust on osa võtnud ka leedukaid ja eestlasi ning Läti lippude kõrval lehvitatakse ka Eesti ja Leedu riigilippe. Samuti peetakse seda päeva teistes Läti linnades ja asulates.
Sageli toimub Riias Vabadussamba juures 16. märtsil kähmlusi ja kokkupõrkeid endiste leegionäride ja nende toetajate ning venemeelsete natsionalistide vahel, keda peab lahutamas käima politsei. Tihti arreteeritakse ka inimesi, kes paistavad silma erilise vägivaldsuse või lätivastasusega. Nii on trellide taha pistetud isegi Riia linnaduuma venelastest saadikuid. Mõnikord on Riia ja teiste linnade linnavolikogud keelanud sõjaveteranide marsi korraldamise, kuid sellele vaatamata on need siiski aset leidnud.
Suhtumises Läti Leegioni pole jõudnud üksmeelele isegi Läti ajaloolased, sest leegionäre on nimetatud nii kurjategijateks, ohvriteks kui kangelasteks. Nii on Kārlis Kangerise arvates ebaõiglane nimetada leegionäre kurjategijateks, sest nad olid sunniviisiliselt mobiliseeritud ja ei osalenud inimsusvastaste kuritegude sooritamisel. Antonijs Zunda on aga öelnud, et leegionärid ei võidelnud mitte Läti, vaid Hitleri eest, kuigi oma südames olid nad Läti iseseisvuse pooldajad. Professori Vita Zelče arvates olid leegionärid aga sõjaohvrid, millist seisukohta jagab ka Läti valitsus.
Riia eelmine linnapea Jānis Birks on soovitanud selgitada noortele inimestele 16. märtsi kuupäeva olulisust. „Läti riigi vaenlased püüavad üha sagedamini moonutada ajaloolisi fakte 16. märtsi kohta ja seostada Läti leegionäre Saksa okupatsioonirežiimi natsidega. Seetõttu on eluliselt vajalik selgitada ajalugu, et noorsooga ei oleks võimalik manipuleerida,” rääkis Birks.
Seevastu Riia praegune linnapea, venelane Nils Ušakovs on Läti leegionäride mälestuspäeva suhtunud väga negatiivselt ja püüdnud selle toimumist igati takistada. „16. märtsi üritust on viimastel aastatel saatnud selle osalejate ja antifašistide vahelised kokkupõrked. Keelu peapõhjuseks on julgeolekuoht,” rääkis Ušakovs näiteks 2010. aastal.
Venemaa välisministeerium teeb iga aasta märtsis avalduse ja neab leegionäride marssi maapõhja. Nii on nimetatud lätlaste märtsirongkäiku amoraalseks, lubamatuks, küüniliseks jne. „Ainult väärastunud loogikaga saab iseloomustada olukorda, kui leegionärid marsivad Läti pealinnas ja politsei kasutab antifašistide vastu jõudu,” räägiti Venemaa avalduses näiteks 2005. aastal.
Koos Venemaaga on leegionäride päeva vastu protesteerinud ka Euroopa Parlamenti kuuluv venemeelne Läti poliitik Tatjana Ždanok, kelle sõnutsi on leegionärid politsei kaitse all olevad fašistid.
Läti rahvusväeosade loomist pealt näinud Arturs Silgailis on kirjutanud Läti Leegionist põhjaliku raamatu, mis 2008. aastal ilmus ka eesti keeles. Autor ütleb raamatu eessõnas: „Suur osa läänemaailmast ei mõista siiani, miks Balti rahvad – antud juhul siis lätlased – Teises maailmasõjas aktiivselt Saksa sõjaväkke astusid. Veelgi üllatavama mulje jätab Läti valmisolek Saksamaad toetada seoses asjaoluga, et varem polnud lätlased suhtunud sakslastesse sugugi mitte poolehoiuga… Kuid ainult ühest okupatsiooniaastast Lätis (1940–1941) piisas selleks, et need (suhted) drastiliselt teiseneksid.”
