Täna tähistavad naurulased Angam-päeva

Iga aasta 26. oktoober on Nauru väikeriigi ja selle elanike jaoks ülitähtis kuupäev, kuna see märgib Nauru rahva ellujäämist. Iseseisvuspäeva kõrval on Angam-päev naurulaste kõige olulisem pidupäev.

Allan Espenberg

Kuigi järgmisel väitel puudub teaduslik tõestus, on kinnitatud, et rahvuse ellujäämiseks on vaja minimaalselt 1500 inimese olemasolu. Sellest põhimõttest lähtuvalt pühitsevadki naurulased 26. oktoobrit kui kuupäeva, mil saare rahvastik esmakordselt pärast koloniseerimist jõudis 1500 inimeseni. Kokku on Nauru ajaloos jõutud rahvastiku osas tõotatud teetähiseni kahel korral: 1932. ja 1949. aastal.

Hõimuvastuolud ja epideemiad

Vaid aasta pärast Esimese maailmasõja lõppu, 1919. aastal nimetati Nauru Rahvasteliidu mandaatterritooriumiks ning anti ühiselt Suurbritannia, Austraalia ja Uus-Meremaa valitseda. Muudatus tehti seoses sellega, et varem oli Nauru olnud Saksamaa koloonia, kuid kuna Saksamaa sai sõjas lüüa, siis jäeti sakslased kõigest ilma.

Samal, 1919. aastal oli Nauru saarel korraldatud rahvaloendus, mille andmetel elas seal kõigest 1068 inimest. Selgus, et saare rahvaarv oli vähenenud katastroofiliselt ja paljud inimesed – umbes 18 protsenti elanikest olid düsenteeria- ja gripiepideemia tagajärjel surnud.

Gripipuhang mõjus eriti laastavalt naurulastele seetõttu, et vahetult enne seda oldi läbi suurte kannatuste jagu saadud düsenteeriaepideemiast. Uus suur haigus tegi taas tõsist puhastustööd Nauru inimeste hulgas. Väidetavalt tõid haigused Nauru saarele hiinlastest töölised, kelle karantiinis olemist ei võetud kuigi tõsiselt, mille tagajärjeks olidki epideemiad.

Rahvaarv oli langenud vähem kui tuhande inimeseni 1870. aastatel, kui toimusid verised kokkupõrked erinevate hõimude vahel. Kui 1890. aastal korraldati Naurul esimene rahvaloendus, elas saarel juba rohkem, kuid ikkagi ainult 1294 inimest (574 meest, 720 naist). Alles 1905. aastaks oli rahvaarv kasvanud 1550 inimeseni, kuid paar aastat hiljem nõudis taas palju inimelusid lastehalvatus.

Pärast 1919. aasta rahvaloenduse tulemuste teadasaamist kohtus Nauru haldusjuht, Austraalia brigaadikindral Thomas Griffiths (1865–1947) 1921. aastal kohalike hõimujuhtidega, teatades neile, et saare elanike arv on katastroofiliselt väike ning kui naurulased tahavad olla rahvus, siis peab Nauru rahvaarv olema vähemalt 1500.

Samal ajal otsustati saare administratsioonis, et päev, mil saare elanike arv jõuab selle tähiseni, nimetatakse Angam-päevaks (Angami päevaks), sellest saab riiklik püha ja seda hakatakse igal aastal suure pidulikkusega tähistama. Aga laps, kellest saab Nauru 1500. elanik, kuulutatakse Angam-lapseks (Angami lapseks) ning hinnaliste kingituste kõrval saab ta ka igavese austuse ja kuulsuse.

Muide, „angam” tähendab nauru keeles juubeldamist, rõõmustamist, hõiskamist, pidutsemist, lootmist, aga ka püstitatud eesmärgi saavutamist, koju naasmist või kõigi raskuste võitmist.

Senini kaks Angam-last

Kolmteist aastat pärast rahvaloendust nägigi ilmavalgust Nauru 1500. elanik. Selleks oli tüdruk Eidegenegen Eidagaruwo, kes sündis 26. oktoobril 1932. aastal. Tegelikult olevat 26. oktoobril sündinud mitu last, kuid Angam-lapseks kuulutati millegipärast just Dorcas Demuro nimelise ema laps Eidegenegen Eidagaruwo. Teistel andmetel ootas sel ajal haiglas sünnitamist neli naist, kuid just Dorcas sai lapse kätte esimesena.

Tüdruku nutt põhjustas saarel suure juubeldamise ja tähistamise. Sel õhtul pandi näiteks saare igas piirkonnas põlema suured lõkked ja käis lausa võistlus, kus on suurim ja võimsaim tulesammas.

Kui 1940. aastal elas Naurul veel 1848 inimest, siis Teise maailmasõja jooksul langes Nauru elanikkond taas alla kriitilise määra. Asi oli selles, et Nauru okupeerinud jaapanlased tahtsid saarele ehitada lennuvälja, mistõttu viisid nad 1201 naurulast Truki saarele sõjapakku. Praegu on Truki saare nimi Chuuk ja see kuulub Mikroneesia riigi koosseisu.

Nendest enam kui tuhandest inimesest naasis pärast sõda Naurule vaid 737. Ka esimesel Angam-lapsel polnud õnne kodumaale naasta, sest ta suri Truki saarel kas alatoitumuse, framböösia või granuloomi tagajärjel, sest need tõved said saatuslikuks paljudele naurulastele. Umbes 600 inimesest, kes olid jäänud sõja ajal Naurule, jäi ellu ligemale 400. Nii oli Nauru rahvaarv langenud isegi alla 1150 inimese, kuid 1946. aastaks oli suurenenud juba 1369 inimeseni.

Seejärel jäädi Naurul pingsalt ootama, millal kerkib rahvaarv taas 1500 inimeseni. Oodata ei tulnud kuigi kaua, sest teine Angam-laps tuli Boe ringkonnas ilmale juba 31. märtsil 1949. aastal. Selleks oli poisslaps Bethel Enproe Adam. Kuigi poiss sündis hoopis teisel kuupäeval kui Eidagaruwo, otsustati ametlikku Angam-päeva mitte muuta ja seda tähistatakse endiselt edasi 26. oktoobril.

Võib üsna kindel olla, et Angam-lapsi enam juurde ei tule. Praegu elab saarel üle 11 000 inimese, kelle hulgas on nauru keele kõnelejaid umbes 6000. Kui midagi erakordselt katastroofilist ei juhtu, siis ei saa rahvaarv mingil juhul alla 1500 langeda, mis tähendab, et väljasuremisoht enam naurulasi ei ähvarda.

Kaasajal meenutatakse Angam-päevaga Nauru ajalugu ja kultuuri ning tõstetakse esile naurulaste kunagisi keerulisi eluetappe ja suuremaid saavutusi. Sündmuse tähistamiseks korraldavad Nauru võimud koorilaulukonkursse ja traditsioonilisi grillivõistlusi, samuti on omal kohal maadlus-, tennise- ja kalapüügivõistlused ning harrastatakse ka mitmeid kohalikke traditsioonilisi spordialasid (itsibweb, ekaraduga, itsibwebwe, ekeniw egaro).

Nauru on riik Okeaanias Mikroneesia saarestikku kuuluval ovaalsel Nauru korallsaarel. See on maailma väikseim saareriik ja maailma väikseim sõltumatu vabariik. Naurul puudub ametlik pealinn.

Foto: wikipedia.org