Tapa kultuurikojas tegutseb vabast tahtest vanemaealiste huviring Päikeseratas
Huviring Päikeseratas käib koos juba üheksandat aastat. Selle eestvedaja on vabatahtlik juhendaja Anneli Kruusma, kes mõtleb väsimatult välja uusi põnevaid võimalusi vanemaealiste meelte ja kehade ergutamiseks.
Piret Saul-Gorodilov
Jõuan neljapäeva hommikul Tapa kultuurikotta just venitusharjutuste ajaks. Võimlemine on läbi ja möödujate pilkude eest varjamiseks on kardinad akende ette tõmmatud, kuigi häbeneda pole neil naistel küll millegi pärast. Jälgin, kuidas juhendaja Anneli Kruusma sirutajate vahel ringi liigub, kohendab poosi, aitab venitusele kaasa ja manitseb nõudlikuma häälega: „Iga venitust vähemalt viis korda, et mõjuks.“ Vilunud võimlejad teavad väga hästi, millised lihasgrupid tuleb sirgeks ajada, et järgmisel päeval toolilt tõusmine või trepist astumine haiget ei teeks.
Anneli teab täpselt, kui palju keegi pingutada võib, sest tegu on ikkagi vanemaealistega, kelle füüsilist võimekust tuleb eraldi arvesse võtta. Ta sikutab ettevaatlikult ühe võimleja jalga ja selgitab hoolitsevalt, et viimane käis alles operatsioonil: „Oleme temaga hellad.“ Kõrval matil kurdab teine osaleja, et vasem pool annab kuidagi rohkem tunda ja Annelil on kohe selgitus olemas: „Igal inimesel on üks kehapool kehvem kui teine.“
Anneli Kruusma tunneb inimkeha hästi, sest töötas aastaid Pirital ja Laulasmaal spaades just vanemaealiste klientidega. Oma tervis ei luba enam päris palgatööd teha, aga vabatahtlik töö Tapa kultuurikojas pakub Annelile pingest vaba rõõmu ja võimalust ennast kasulikuna tunda. Ta astub oma kõige eakama võimleja juurde ja kiidab kui tubli ning aktiivne Milvi on.
Peale venitust korjame matid kokku, seisame ringi ja hakkame erineva suuruse ja struktuuriga palle üksteisele käest kätte ulatama. „Aga sellise eesmärgiga, et venitus käib kaasas,“ kamandab Anneli ja lisab kohe, „liigutage puusi ka!“
Ta räägib liikumise taktis, et pallide asemel võib mida iganes kasutada, sest vahendite puudumise pärast ei saa küll midagi tegemata jätta. „Alati leiab võimalused,“ on naine optimistlik ja hüüab „Stopp!“, mis tähendab, et pallid hakkavad liikuma vastassuunas. „Sellega saab aju ka trenni,“ selgitab Anneli suuna vahetamise vajalikkust.
Leidlikkus on Anneli iseloomustamisel üks märksõna. Ta mõtleb välja harjutused, tantsud ja tulemas on mälumängu turniir. Kõik on vastavuses vanemaealiste võimetega, kuid alahindamist ka ei ole. Pallid leiavad veel mitme harjutusega kasutust ja vahepeal surume neid rinnale tõstetud käte vahel, sest rinnalihast tuleb trimmida olenemata vanusest.
Lõpuks hoiame palle kokkupigistatud jalgade vahele, ise samal ajal pingviini kõnnakut tehes– jälle hea tasakaalu harjutus. Anneli fantaasia on piiritu ja tegevused on mitmekülgsed. Tasakaal, koordinatsioon, tähelepanelikkus ja mõistlik kehaline koormus, kõik mis aitavad ihu ja vaimu virged hoida.
Võimlemise lõpus saabub veel naisi ja tekib küsimus – kas nad jäid hiljaks? Sugugi mitte. Need naised tulidki kohale kohvilaua ja jututoa ajaks. Anneli Kruusma on ühtlasi vabatahtlik seltsiline ja teab, kui oluline osa on suhtlemisel vanemate inimeste jaoks. Kardinad tõmmatakse eest, kaasa toodud suupisted tõstetakse lauale ja kohv valatakse tassidesse. Alles teist korda juturingi saabunud Elve ja Sirje kinnitasid, et neile on juba meeldima hakanud selline kooskäimine ja naudivad seltskonda.
Palun naistel Anneli iseloomustamiseks paar sõna öelda ja ringijuht lubab selle peale laua alla pugeda. Siit teen esimese järelduse, et Anneli on tagasihoidlik.
„Anneli on nii hooliv ja märkab kõike. Hea organisaator, kõik on alati väga läbimõeldud,“ tuleb läbisegi kiidusõnu. „Igasuguseid tähtpäevi peab meeles ja klubiliikmete sünnipäevi,“ lisavad kohalviibijad.
Kenasti sätitud soengutega, viksilt riides naised kinnitavad, et nende eas on väga oluline, kui pakutakse põhjust ja võimalust kodust välja tulemiseks. Meenutatakse, kuidas Päikeseratas Tapal tegevust alustas, kõigepealt päevakeskuses, siis kultuurikojas. Kirjeldatakse erinevaid üritusi, kus on esinetud ja tähtpäevi, mida omavahel või koos teistega tähistatud.
Erilise sündmusena kirjeldati eakate festivalil osalemist, kus päevajuht Reet Linna oli vaimustatud nende esitatud tangost ja rumbast. „Tantsige veel, tantsige veel,“ oli Reet Linna mangunud.
Uurin, kas mehi ka oma seltsi oodatakse? Naised vangutavad päid, meestega on pisut kurvad lood, kui võrrelda sooliste ja ealiste andmete statistikat. Muidugi on mehi keeruline ka kodust välja saada. Üks maiuspala võiks olla mälumänguturniir, millega algust tehti ja kuhu kõik 60+ osalised on oodatud.
Tulevikuks on juba paigas plaan ühiselt Türile sõita, siis kui Jaapani kirsid seal õitsema löövad. Samuti on Päikeseratta liikmetel väikesed unistused: „Oleme väga huvitatud, et keegi tuleks laulmist õpetama ja heliseadjat on väga vaja,“ tunnistasid nad.
Kas uued inimesed on oodatud? „Muidugi, laud pikemaks ja las aga tulla,“ kõlas lõbus vastus ja kinnitati, et kõik linnauudised saab ühiselt läbi arutada. Aga Anneli Kruusma käib hoopis Lehtsest Tapal ringitegevust juhtimas. „Õnneks on liiklus väga hea ja saab tulla nii rongi kui bussiga,“ rääkis Anneli, kes kinnitas, et see kõik pakub talle väga suurt rõõmu.
