Tarmo Tiisler: reporter on rahva ees alasti, tema tegelik olemus tuleb varem või hiljem välja

Armastatud jalg- ja korvpallikommentaator Tarmo Tiisler jagas Rakvere asjasthuvitatute väikesele seltskonnale oma teadmisi ja kogemusi. Seda oli väga vaja, sest Rakvere Reaalgümnaasiumi ReaaliTV kavatseb algaval jalgpallihooajal teha mitu otseülekannet JK Tarva mängudest meistriliigas ning kohalikul televisioonil peavad olema ka kohalikud kommentaatorid.

Aivar Ojaperv

Enne praktilise koolituse juurde asumist rääkis Tiisler aga endast ja kommentaatoritööst.

„Rääkiv mees“ sai Tiislerist selle vaatamata, et ta pole kunagi midagi selleteemalist õppinud. „Mul on magistrikraad ajaloos,“ lausus ta. „Ma pole päevagi ajakirjandust õppinud. Kõik on tulnud töö käigus, õppinud olen vaid oma vigadest. Püüan sandist olukorrast tervena välja ujuda ja kuulata enda jaoks autoriteetide arvamust. Olen tagasisidet küsinud inimestelt, kes julgevad ausalt vastata, kes halva töö kohta ütlevadki, et oli halb töö.“

Reporterina alustas Tiisler 1993. aastal raadios, kus töötas 18 aastat. Viimased neli ja pool aastat on ta töötanud ERRis ETV sporditoimetuses, kuid ta teeb kaastööd ka mujale – näiteks juhib Vikerraadios Mnemoturniiri ja teeb saadet Klassikaraadios. „See on minu viis puhata ja lõõgastuda.“

Kommentaator ei tohi domineerida

Tiisler tõdes, et spordikommentaator on teatud mõttes edev tegelane, kuid sellel tundel ei tohi lasta üle pea kasvada. Samuti ei tohi kommentaator eetrisse minna eesmärgiga „küll ma nüüd alles panen“ või „küll ma nüüd hakkan kildu viskama“. „Ma ise olen need etapid üle elanud. Aga õnneks sain aru, et kui ise tundud endale võltsina, siis oled ka kuulaja jaoks võlts. Sa ei saa end kunstlikult paremaks teha, sa oled nagu oled. Varem või hiljem tuleb su tegelik olemus välja.“

Ideaalne spordikommentaator peab Tiisleri sõnul olema televaatajale või raadiokuulajale meeldiv teekaaslane, mitte domineeriv tüüp. „Ta ei tohi domineerida mängu üle, olla mängust targem. Kommentaatori „mina“ ei huvita kedagi. Vaataja peab eelkõige nägema seda, mis platsil toimub, mitte kuulama-nägema kommentaatorit. Kuigi: hääl, mis mänguga kaasas käib, on siiski tähtis, see peab kuulaja mälusopis olema salvestatud. Kuuled häält ja saad aru – ahaa, mäng käib! Ma ei mõtle seda, et istud teleka ette eesmärgiga kuulata Kalev Kruusi või Tarmo Tiislerit, vaatad ju ikka mängu pärast, aga kui kommentaator annab mängule veel omapoolse lisaväärtuse, siis on kõik okei.“

Sport on emotsionaalne ala ja ka reporter ei saa olla emotsioonitu inimene. Ammugi vaataja. „Kui kommentaator ütleb midagi, millega vaataja nõus pole, siis emotsioonide käes vaataja reageerib sellele eriti valusalt, sest kõik on võimendunud. Sellega peab kommentaator arvestama.“

„Reporter ei pea eetris olema teadlikult „jube lahe kuju“,“ jätkas Tiisler, keda kuulajad just nimelt lahedaks ja omamehelikuks kujuks peavadki. „Ei ole vaja teha punnitatud nalju, ei ole vaja kellegi kallal nokkida. Tundub, et meil Eestis läksid asjad sellel teemal mingil hetkel kreeni, aga nüüd ollakse jälle õigel teel. Ka ilma punnitatud naljadeta saab teha suurepärast reportaazhi; kui nali tahab tulla, siis las ta tuleb, aga ei saa nii, et paned enne mängu spikrisse kirja, et sellel ja sellel minutil teen selle ja selle nalja.“

Pikk ettevalmistus

„Kindlasti on oluline oskus olla õigel ajal vait,“ kinnitas Tiisler. „Ka minul on see viga rääkida siis, kui ei peaks, aga ma vabandan end raadio taustaga, kus paus tõepoolest ei pruugi kanda. Näiteks kui taustaks kõlab fännide laul ja parajasti mängus midagi väga olulist ei toimu, siis ei pea ju tingimata rääkima – las fännid saavad ka sõna. Puhkad sina ja puhkab vaataja. Vahel saab ja tuleb vait olla ka pärast väravat, ei pea kolm minutit ekstaatiliselt karjuma.“

Seda, et reporteri tegelik mina tuleb nii või teisiti nähtavale, rõhutas Tarmo Tiisler mitu korda. „Muidugi peavad sinu vead ja puudused avalikkuse ees olema kontrollitud, aga las nad olla. Sa lihtsalt meeldid kuulajale koos nendega või ei meeldi.“

Tiisler ise põristab teatavasti r-i, kuid ta pole kunagi üritanud seda varjata ja sellest on saanud hoopis tema kaubamärk.

„Ka oma eksimusi tuleb tunnistada, mitte neid häbeneda,“ lisas telekommentaator ja ühtäkki meenus nii Tiislerile kui ka tema jutu kuulajatele üks eriti vahvasti lõppenud eksituste jada: telekommentaator Priit Kuusk oli teinud korraliku kodutöö, et kommenteerida Eesti ja ühe Balkani jalgpallikoondise kontrollmängu, kuid mängu ajal selgus, et protokolli kantud külalisvõistkonna nimed ja numbrid ei kattu tegelikkusega. Kuusk tõmbas seepeale otse-eetris oma paberid suure kärinaga puruks ja lausus, et tema lihtsalt ei tea vastasmängijate nimesid. „Ja absoluutselt kõik andsid talle selle andeks,“ kiitis Tiisler kolleegi.

Sageli tekib vaatajal-kuulajal küsimus, kuidas kommentaator kõikide mängijate nimesid teab ja kust ta kõikvõimalikke fakte võtab. „Nimed-numbrid tuleb muidugi enne mängu pähe õppida,“ kinnitas Tarmo Tiisler. „Tuttavate meeskondadega on asi lihtsam, aga kui MMi ajal sai kommenteeritud Aasia-Aafrika meeskondade mänge, siis oli ikka keeruline küll. Lisaks on nad eurooplase silmale ühte moodi kah. No ma vähemalt lohutan end sellega, et Lõuna-Korea meeskonnas oli viis Kimi, seega oli päris suur tõenäosus, et nimega pihta sain,“ lausus Tiisler talle omase huumoriga.

„Taustafaktid panen küll kirja, aga see kiri ei ole pikk,“ jätkas ta. „Jalgpallis joonistan asetuse välja, mõnikord kirjutan nime juurde ka olulised märksõnad. Aga üldiselt kasutan paberi ja veel enam arvuti abi mängu ajal vähe. Mitte midagi ei juhtu, kui kasutad oma kodusest eeltööst vaid kümmet protsenti. Mina olen lugude rääkimise, mitte faktide esitamise usku.“

Kommentaatori ettevalmistus konkreetseks mänguks algab varakult. Näiteks kuna suvise jalgpalli EM-mängud on kommentaatorite vahel juba jagatud, on Tiisler alustanud ka tausta kogumist. „Üks asi on konkreetseks mänguks valmistumine, teine üldised teadmised. Vaatan tavamõistes ikka väga palju sporti, eks midagi salvestub ka sealt. Mängupäeval soovitan aga ajada oma asja ning keskenduda. Kui kommenteerin staadionilt, siis mulle meeldib varakult kohale minna. Jalutan juba paar tundi enne mängu ümber staadioni, jälgin melu.“

Algajad proovisid ametit

Nagu mainitud, ei tulnud Tiisler Rakverre mitte oma kahtlemata lahedaid lugusid rääkima, vaid siinseid asjahuvilisi koolitama. Jutule järgneski praktiline tegevus.

„Põhimõtteliselt on reportaazhi võimalik teha igast asjast,“ kinnitas Tiisler ja paluski õpilastel esimese ülesandena rääkida enda väljanägemisest, riiulist, kohvitassist jne.

Järgmise ülesandena kommenteeriti arvutiekraanilt näidatud jalgpallimängu. Tarmo Tiisler pööras heatahtlikult tähelepanu nii parasiitsõnadele kui ka stampväljenditele. „Algaja kipub ikka stampi kasutama, selles pole midagi imelikku, aga püüdke kohe alguses jääda iseendaks. Kui te sõbrale nähtud mängu ümber jutustate, siis te ju ei jätka pärast värava löömist minut aega ai-ai-aiga.“