Teadmised psühholoogilisest kriisist tulevad kasuks

Keegi meist ei ole kaitstud elus ette tulevate kriiside eest. Mõningaid keerulisi elusündmusi on võimalik prognoosida, kuid kõike pole võimalik elus ette näha. Seetõttu on kasulik omada teadmisi psühholoogilisest kriisist ning selle mõjust inimese psüühikale. On mõistlik aega võtta ja mõtelda, kuidas kriisiga hakkama saada.

Anneli Salk, psühholoog

Lääne Virumaa Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitusel jagas psühholoog Anneli Salk teadmisi psühholoogilise kriisi läbimise protsessist. Koos arutati, millised on reaalsed võimalused kriisis olevate inimeste toetamiseks. Jõuti järeldusele, et kui inimese elus on toimunud traumaatiline sündmus, siis on oluline abi otsida. Kui inimesel on lähedasi, kellega on head suhted, siis nende toetus on oluliseks abiks igapäevaeluga hakkamasaamisel. Kui lähedasi ei ole või nende abist ei piisa, siis tasub kaaluda psühholoogi poole pöördumist. Psühholoogilise nõustamise käigus saab inimene tegeleda oma mõtetete ja emotsioonidega, mida tekitas traumaatiline sündmus ning mõista oma reaktsioone toimunule. Nii on turvalisem läbida rasket perioodi oma elus ning väheneb võimalus traumajärgseks stressihäireks.

Kahjuks tihti inimesed arvavad, et peavad iga hinna eest ise hakkama saama. Selles olukorras on aga mõistlik professionaalset abi vastu võtta ja lubada end aidata ka lähedastel.

Kui inimestel on teadmisi psühholoogilise kriisi läbimisest kui protsessist ning kriisireaktsioonidest, siis mõistetakse paremini, millist abi osutada.

Raske kriisi läbi elamine on psühholoogiline protsess

Raskete sündmuste läbimiseks ning uue olukorraga kohanemiseks vajab inimene aega. Psühholoogiline kriisireaktsioon kaitseb inimest psüühiliselt, võimaldades uue olukorraga aegamööda kohaneda. Psühholoogiline kriisireaktsioon koosneb viiest etapist

1. Šokk

Tugevale psühholoogilisele traumale reageerib inimese psüühika šoki seisundiga.  Seda iseloomustab teadvuse ja tunnete vastuolu. Nähakse ja kuuldakse, mis on juhtunud, kuid ei suudeta seda uskuda. Võib olla muutunud aja ja ruumi tajumine. Šoki seisund kestab tavaliselt paarist minutist kuni paari tunnini. Selle seisundi ajal ei pruugi inimene reaalsusega kontaktis olla, kuigi võib näida väliselt rahulik. Psüühilist šokki kogetakse sellepärast, et sündmuse tõeline mõju jõuaks inimeseni aegamööda. Inimese psüühika kaitseb inimest ennast, andes talle võimaluse muutunud olukorraga järk-järgult kohaneda. Šokkis inimene vajab kõrvalist abi ja toetust. Selleks võib olla rahulikult istumine, vee joomine. Šokkis inimese jaoks on liiga vara olukorda analüüsida ning edasisi plaane teha. See on aeg, et ennast koguda ja mõista, mis on juhtunud. Tasapisi hakatakse shokist toibuma.

2. Varajane reaktsioonifaas

See on šokijärgne periood, kus on palju vastuseta küsimusi. Ikka mõteldakse, mis toimus ning kas oleks saanud midagi muuta. Mõtted keerlevad peas ning juhtunuga seotud pildid tulevad meelde. Erutuslävi on madal ning uni võib olla häiritud.  Tuntakse ennast ebaturvaliselt ning vajatakse lähedaste toetust. Varajane reaktsioonifaas kestab mõnest nädalast mõne kuuni. Sellel ajal on oluline lähedastel märgata kriisis inimest. Samuti on sellel perioodil palju abi professionaalsest psühholoogilisest nõustamisest. Iga toetus, mis aitab psühholoogiliselt terveneda, on tänuväärt. Oluline on, et inimene ei kapselduks endasse, vaid oleks avatud tervenemise protsessile.                                                                                                                

3. Hiline reaktsioonifaas

Sellel perioodil mõtted keerlevad ikka veel traumaatilise sündmuse ümber, tihti otsitakse süüdlast või tuntakse ise süütundeid. Hakatakse juhtunut analüüsima ning sellega seoses toimub emotsionaalne tervenemine. Ajaliselt võib see võtta mõnest nädalast aastani, sõltuvalt inimesest. Hilises reaktsioonifaasis on jällegi oluliseks abiks lähedased ning oma ala spetsialistid. Kui klammerdutakse toimunud sündmuse külge siis võtab kriisiga toime tulek oluliselt kauem aega. Sellest võib kujuneda traumajärgne stressihäire, mis pidurdab tervenemise protsessi.

4. Psüüshilise toibumise faas

Sellel ajal hakatakse tundma taas huvi oma igapäevase elu vastu, mõistetakse kujunenud olukordi ning lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui eelnevalt keskenduti kriisi põhjustele, siis nüüd vaadatakse tulevikku. Sellel perioodil hakatakse mõistma toimunud sündmuse laiemat mõju oma elule. Mõned elu väärtushinnangud hinnatakse ümber vastavalt muutunud olukorrale.               

5. Uue suuna valimise faas

Sellel perioodil pöördutakse tagasi oma tavapärase elu juurde, aktsepteeritakse ennast sellisena nagu parasjagu ollakse. Sõltuvalt sellest, millise tähenduse inimene toimunule annab, muutub ka tema vaade elule. Hakatakse taas tegema tulevikuplaane ning mõistetekse, et elu läheb edasi. Selles staadiumis ei vajata enam kõrvalist abi vaid  suudetakse ise oma eluga toime tulla.

Psühholoogiline kriis on möödas, kui juhtunule suudetakse mõtelda ning sellest rääkida ilma häirivate tunneteta. Kriisist saab elukogemus, mis muudab inimese psühholoogiliselt küpsemaks.