Teatri uus turundusspetsialist korraldab tänavu Pika tänava laata

Rakvere Teatril on alates käesoleva aasta veebruarist uus turundusspetsialist, kunstiharidusega Laila Talunik, kes on töö- ja pereelu sidunud Rakverega.

Ülle Kask

Kes te olete, Laila Talunik?

Tööelus olen teinud aastate jooksul erinevaid asju, mis teevad minust selle, kes ma täna olen. Olen õppinud nii bioloogiat kui keevitamist (skulptuuri eriala ühe õppeainena), nii organisatsioonikäitumist kui personalijuhtimist.

Olen küll lõpetanud skulptuuri eriala Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, aga minu jaoks olulised töökohad on olnud kunstiinstitutsioonides igapäevase töö korraldamine, nagu näiteks Mooste Külalisstuudio ehk Moks ja Tartu Kõrgem Kunstikool. Nendest töökogemustest kasvaski välja tahtmine õppida kultuurikorraldust Tartu Ülikooli magistrantuuris.

Nii-öelda eraelus olen aga tütar ning ise kahe tütre ema ja abikaasa.

Olete Saaremaalt pärit. Miks otsustasite kolida Rakverre?

See on päris pikk ring. Kuna olen Saaremaalt, siis esmane nii-öelda pesast väljalendamine toimus Tartusse, kus elasin 12 aastat. Pärast keskkooli olin teadmatuses, mida edasi õppida, nagu ilmselt enamik abituriente. Ainuke, milles olin kindel, et see kool, kuhu lähen, peab olema Tartus.

Esialgu maabusin Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Kui me abikaasaga kohtusime, õppis tema sõjakoolis ja mina kunstikoolis ning meile jätkuvalt Tartu väga meeldis. Kui abikaasa suunati tööle Tapa sõjaväelinnakusse, elasime visiitabielu pea 8 aastat – mina ei olnud valmis Tartust loobuma. Ühe lapsega oli selline elukorraldus vastuvõetav. Kui tuli uudis teisest lapsest, teadsime, et peame midagi muutma. Suuremat kodu oli niikuinii vaja ning hakkasimegi mõtlema, millisesse linna see soetada.

Tapa linn on olnud kahjuks seisakus ja seal ei näinud ma mingit võimalust, kuidas oma tööalast tulevikku uuesti, pärast teise lapsega kodus olemist üles ehitada. Rakverre kolimiseks oli minu jaoks suureks mõjuteguriks teater ja Aqva Spa. Rakvere oli meile kompromiss. Nüüd käib abikaasa iga päev tööle Tapale ja tagasi, aga õhtuti on kogu pere koos.

Kui palju „kunsti“ on teatri turundusspetsialisti töös?

Olen olnud turundusspetsialist alles lühikest aega, sest alustasin veebruaris. Seepärast on midagi põhjapanevat veel raske öelda, aga teatud aimdus hakkab tekkima. See ei ole töö, milleks saad koolis valmistuda. Olen olukorras, kus peab valima, kas ujun või upun.

Nõndanimetatud kunsti kõige otsesemas tähenduses ehk siin ei ole, aga kui oled korra kunstile oma südame andnud, siis võib-olla on kogu minu nägemine maailmaasjade ja töö suhtes ehk veidi teistmoodi ja omamoodi nihkes.

Pigem on töösse suhtumine loomingulisem, peab proovima mõelda raamidest väljas. Teisalt võib-olla suudan suhestuda rohkem teatriga, nähes ümberringi kogu loomingut tervikuna.

Kui kunstnikud on loomingulised inimesed, on seda ka näitlejad. Laval on dekoratsioonid, galeriis on pildid, näitlejatel kostüümid. Kõik see on kellegi looming, mis tuleb kusagilt seest ja mida on raske teistele selgitada. Loodetavasti oskan seda tänu oma kunstnikuloomusele vääriliselt hinnata.

Kuidas kavatsete teatrit „müüma“ hakata?

Iseendaga (naerab – Ü.K.). Võimalikult palju on vaja koostööd teha nii teatris sees kui asutustega väljaspool teatrit. Minu kogemus näitab, et võti on selles. Koos tekib hoopis uus hingamine ja jõud. Tegelikult on juba praegu teatris sees olles väga palju häid mõtteid tekkinud, aga neid tuleb hakata järjest teoks tegema.

Skulptori tööriistad ja molbert ning pintslid jäävad nüüd vist oma aega ootama?

Skulptori tööriistad on kahjuks varnas juba kooli lõpetamisest saadik. Kuigi eelmisel suvel ma isegi tellisin endale portree ja reljeefi tegemiseks vajalikud alused. Skulptuur nõuab nii palju ruumi ja aega, et pere kõrvalt on keeruline seda teha. Ju ma siis polegi nõnda palju tahtnud skulptoriks saada, et oma ateljee muretseksin. Pere kõrvalt maalida olen küll saanud, aga praegu läheb minu eneseteostus- vajadus teatrile ja linnalaadale.

Kas plaanite ka kunstnikuna teatri tööst osa võtta? Näiteks teha mõnele lavastusele kujundus ja dekoratsioonid?

Kui tehakse selline pakkumine, siis minu loomuses on pea kõik uued asjad vastu võtta. Kindlasti nõuaks see minult kõva eeltööd. Puusalt sellist asja ei tulista. Aga praegu tahan oma töösse sisse elada ning siin olla edukas, nii et esialgu ei mõtle edasi.

Olete ka tänavuse Pika tänava Kreisilaada tegevjuht. Mida uut pakute laadalistele?

Kuna laat on sel aastal väga üheselt seotud linnapäevadega, siis tahame, et inimesed saaksid tunda ennast osana linnast ja panustaksid ka ise selle õnnestumisse. Tahame kaasata võimalikult palju oma inimesi, et nad tuleksid ise välja või julgustaksid naabrinaist, kes teeb imehead leiba või küpsetab suus sulavat pirukat, pakkuma seda ka teistele.

Laadapäev võiks olla päev, kus jalutan linnas perega, naudin laadamelu, vaatan, millega kaubeldakse, suhtlen nii kauplejate kui vastu- tulnud sõpradega. Võtan kuskil tassi kohvi ja tükikese kooki ning jalutan edasi.

Teiseks on uus ehk see, et laat on jaotatud aladeks, kust igaüks leiaks endale meelepärase ja huvipakkuva kauba üles.

Kolmandaks tahame tekitada rohkem ruumi ja kasutame ära võimalikult palju Pikast tänavast. Võib-olla võiks tekkida situatsioon, kus saame öelda, et meil oli maailma pikim laat.

Vara on veel küll konkreetsetest kaasnevatest üritustest rääkida, aga juba on näha, et kohalikud inimesed leiavad meid üles ja pakuvad tegevusi, mida võiks laadapäevaga ühendada.

Kindlasti on plaanis laadaõhtuks üks avalik üritus. Kas see on kontsert või hoopis välikino, on veel vara öelda.

 

Laila Talunik „balansseerimas“ pere- ja tööelu vahel. Foto erakogust, autor Arvet Mägi