Teatrietendus Freudist, filmina

Jälle on kinno asja teatrisõpradel, sest film „Freudi viimane seanss“ on sisuliselt ülesfilmitud samanimeline teatritükk.

Margit Adorf

Originaalloo autoriks on USA näitekirjanik Mark St. Germain, kelle kirjutatud näidendi maailmaesietendus toimus Pittsfieldis, Massachusettsis 2009. aasta suvel. Juba järgmisel aastal nopiti see üles ka New Yorgis ning 2011. aastal sai see ka Broadway alliansi parima näidendi preemia. Seega – teatriarmastajate jaoks peaks tegu olema tõelise maiuspalaga.

Mulle isiklikult niisugused filmid ei meeldi, mis on rohkem teatrietendust meenutavad kui filmilikud. Muidugimõista ei ole „Freudi viimane seanss“ teatrilaval ülesfilmitud tükk, aga see on ikkagi nii üdini ebafilmilik ja rohkem teatritüki laadne, et pigem on see siiski tõesti mõningaste filmielementidega teatrietendus kui filmiks vormitud näidend.

Siin puudub filmile vajalik dünaamika, stseenid on kammerlikud ja põhirõhk on sõnalisel osal. Räägitakse väga palju, ja see jutt on filosoofiline, juttu tuleb elu mõttest, jumalast, surmast, muidugi unenägudest ja lapsepõlvetraumadest. Tekst on tihe ja seda on väga, väga palju. Kui hindate selliseid klassikalisi teatrietendusi, mis on hästi suurt ajukapatsiteeti nõudvad, mille vältel pole mingit puhkust ega ohtu sellele, et üks tegelastest on päris rumal, siis rutake nüüd kinno, intellektuaalid! Ärge jätke seda filmi väärilise publikuta!

Mulle ei meeldinud selle filmi juures liigne pruun tonaalsus, siin on pruuni luitunud fotode tooniga ikka nii üle pingutatud, et hakkas tõsiselt närvidele käima. Aga no see on ju teater, siis võib selle andeks anda kui kunstilise elemendi. Võib-olla mõnele just meeldib niisugune visuaalne lahendus, et kuna sündmused toimuvad ammu, siis on pilt luitunud noodiga.

Mulle isiklikult ei meeldinud filmis ka see, et peategelast oli võetud kehastama Anthony Hopkins, kes küll ei tee halba rolli, aga ta oli Freudi kohta siiski liiga mittesaksa aktsendiga (kuigi ta püüdis) ja kuidagi liiga ümar ja pinnapealne. Mulle jäi mulje, et terve elu hea elu peal olnud vanainimene püüab nüüd esile manada raske lapsepõlvega kuhtuvat vanaätti ja teeb seda peamiselt rohkelt köhides ja häält käristades. Aga sisemine põlemine puudub, puudub see miski, mis mind paneks uskuma, et ta ikka ise kõik need traumad läbi elas, mida oma külalisele kirjeldab. Ma olen näinud mitutki teist Freudi-teemalist filmi ja võib-olla häiris see võrdlusmoment – teiste filmide Freudid on tundunud ehtsamad kui nüüd Hopkinsi versioon.

Kui isiklikud maitse-eelistused kõrvale jätta, siis julgen kinnitada, et juhul kui te olete a) teatrisõber ja b) filosoofilise arutelu armastaja, siis on tegemist nauditava filmiga, mis ehk ei jäta küll elukestvat vaimustusepuhangut, kuid on kindlasti mõne kraadi võrra üle keskmise (teatri)film. Ükski näitleja ei tee nii halba rolli, et peaks selle pärast kuidagi piinlikkust tundma, kõik on intelligentsed ja piisavalt heal tasemel, et pakkuda korralik annus tummist vaimutoitu.

Lugu areneb Londonis II maailmasõja ajal, kuhu Freud on koos oma tütre Annaga (Liv Lisa Fries) sõja eest pakku läinud. Freudile saabub külla kirjanik Clive S. Lewis (Matthew Goode), kes on sügavalt usklik ja soovib Freudile oma vaateid selgitada – et ka arukad ja haritud inimesed saavad uskuda jumalasse, kuigi tema olemasolu ei ole teaduslikult tõestatud. Freud omakorda küsib vastu, et mispärast peaks uskuma justnimelt Jeesust, kas Buddha või Mohammad on kuidagi vähem tõsiseltvõetavad. Sealt see arutelu hargneb, sekka erinevad kõrvalepõiked sõjasündmuste ja tütre juurde. Kõrvalepõiked on selles filmis vägagi vajalikud, sest aju vajab mõtteakrobaatika kõrval siiski ka veidike vahepause.

C. S. Lewis on muide see kirjanik, kes kirjutas „Narnia kroonikad“. Filmis on tegelasteks ka J. R. R. Tolkien ja teised tolle aja kirjanikud, kuna Lewis käib koos nendega aeg-ajalt pubis õlut joomas ja see on omalaadne kirjanikeklubi, mida Freud kergelt pahaks paneb, sest nood toodavad fantaasiaid. Tolkieni nimetab ta siiski geniaalseks loojaks, kuid Lewise suhtes on ta alguses üsna tõre. Viimane on aga visa ja muudkui soovib vestlust edasi arendada. Goode teeb siin Hopkinsist kindlasti parema rolli.

Freud kannatab siin suuõõne vähi käes, mis põhjustab talle suurt piina ja valu, lisaks alanud sõjale. Lõpuks sooritab ta enesetapu. Päris elus suri Freud 1939. aastal Suurbritannias eutanaasia läbi. Talle manustas surmava doosi morfiini Freudi enda palvel tema arstist sõber Max Schur. Freud elas 83-aastaseks. Seda teater-filmi ei tasu kindlasti võtta biograafiafilmina, sest kuigi osa on tõsielul põhinev, siis suurem osa on siiski kunstiline liialdus ja näitekirjaniku loomevili. Kui küps ja kui maitsev, jäägu vaataja otsustada.