Tervishoiusüsteemi tõhusus on heaoluühiskonna üks alustalasid
Mõne päeva eest sai Tapa endale Põhja-Eestis tegutseva ja Lääne-Virumaal hanke korras teenust osutava ASi Karell eestvedamisel teise kiirabibrigaadi, mis faktina paistab olulise ja vajaliku muudatusena, ent varjutab siiski kogu kiirabitemaatika tegelikku pilti.
Lääne-Virumaa trööstitu seis Eesti hooldusravivõrgu raportis
Käesoleva aasta alguses valmis riigikontrolli eestvedamisel Eesti hooldusravivõrku analüüsiv raport, milles hinnati aastatel 2004-2015 samateemalises arengukavas seatud eesmärkide täitmist. Riigikontroll pidi kahjuks tõdema, et seatud eesmärke ei ole suures osas saavutatud: iseseisev õendusabi ja hoolekandesüsteem ei ole seotud tervikuks, puuduvad ühtsed ja selged kriteeriumid tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi vahel ning statsionaarse õendusabi voodikohtade arv ja teenuse maht ei vasta üheski piirkonnas plaanitule. Lisaks on arengu strateegiliseks takistuseks saanud kolme osalisega rahastamispõhimõtted, mida reaalsuses kuidagi toimima pole saadud.
Lääne-Virumaa jaoks on olulisimaks näitajaks teenuse osutamise ebavõrdne jaotumine, kus Haigekassa leping teenuseosutajaga katab kõigest 46 protsenti arvestuslikust vajadusest, mis ühtlasi on ka Eesti üks madalamaid näitajaid.
Raportis sedastatu valguses on uue kiirabibrigaadi lisandumine Lääne-Virumaale positiivne samm, sest kui senine ainuke brigaad on patsienti Tallinnasse viimas, saab samal ajal väljakutse saanud teine brigaad abivajajani õigeaegselt jõuda. Siiski on see süsteemi tegeliku parandamise suunas väga väike samm.
Inimesed on finantskalkulatsioonidest olulisemad
Probleeme ja kitsaskohti kiirabitemaatikas on oluliselt rohkem, kui välja paistab. Seda tajuvad enamasti need, kel endil kokkupuuteid olnud, ning mis seal salata, tõenäosusteooria on vanema generatsiooni kahjuks.
Olin juba maavanemana väga skeptiline väljastpoolt maakonda hanke korras teenust osutama võetud ASi Karell osas. Fakt on see, et kaugemalt juhitud ettevõte ei taju kohalikke olusid ja vajadusi nii selgelt kui kohapealsed, alates logistikast ja lõpetades koostöö arendamise ja osalemisega ühisõppustel politsei ja häirekeskusega.
Praegusel juhul iseloomustab häirekeskuse ja kiirabi vahelist koostööd killustatus ja sellest tingitud ebaefektiivsus. Jämedalt võttes ei ole 95 protsenti kiirabi väljasõitudest seotud kiirabi kompetentsiga, vaid sotsiaalprobleemide, kainestusvajaduse ning abikutsuja poolt olukorra ebaadekvaatse hindamisega kiirabi vajadusest. Et viimasel ajal on kiirabi väljakutsete arv suurenenud, võib see ohtu seada tegelikud abivajajad, põhjustades asjatut energiakulu ja motivatsiooni langust kiirabitöötajatel, kelle väljaõpe eeldab sootuks teistsugust kompetentsi kui hilisõhtused ja öised ületarbimised, omavahelised kähmlused ja arusaamatused ning tähelepanuvajadusest tingitud väljakutsed.
See kõik eeldab kiirabi, politsei, häirekeskuse ja päästeorganisatsioonide omavahelist koostööd ja selle koostöö koordineerimist. Viimane ongi võtmetähtsusega, mis tuleks maakonna tasandil selgelt prioriseerida ja kaardistada, alates häirekeskuse prioriteetide seadmisest tegelikkusele vastavaks ning lõpetades logistikaga seoses kiirabi praeguse asukoha ja sellest tulenevate väljasõitude efektiivsusega. Kohalikud elanikud teavad väga hästi, et kui kiirabi oli Rakvere Haigla juures, toimis süsteem oluliselt paremini.
Samuti on vajalik vähendada ASi Karell töötajaskonna distantseeritust maakondlikest tegemistest ja ettevõtmistest ühisõppustel osalemisel politsei ja päästjatega ning ühiste stsenaariumanalüüside koostamisega. Ettevõtte juhtkonna Tallinnas asumine ei õigusta kohaliku koostöö ja kriisiõppustel osalemise puudumist, sest lõppkokkuvõtteks on kaalul inimelud ja inimeste tervis.
Ka avaliku teenuse osutamisel peab klient olema kuningas
Me elame ajal, mil tervishoiusüsteemi ja üldse avalike teenuste pakkumise puhul räägitakse kliendi ja teenusepakkuja suhtest, kus abivajaja on kliendi staatuses ning eeldab maksumaksjana kvaliteetset teenust. See omakorda eeldab aga teenusepakkuja kvaliteeti nii kompetentsi tasandil, aga ka vastava varustuse, tehnika ja inventari olemasolu.
Põhimõtteliste otsuste tegemise ja süsteemi korrastamise kõrval on aga oluliselt vahetum probleem varustatuse ja vajaliku tehnika ning inventari olemasolu.
Hetkel on kiirabi teenuse osutajate puhul vajakajäämisi nii varustuses, töötajate riietuses, jalanõudes, vahetusriietes kui ka töökeskkonna osas. On igati arusaadav, et odavama teenuse pakkujal on hankesituatsioonis teatud eelis ning see eeldab ka sageli omakulude miinimumini viimist. Sageli tähendabki see aga odavamaid vahendeid ja kokkuhoidu töötajate palkade, tingimuste, väljaõppe ja koolituste ning keskkonna osas. Mis omakorda põhjustab aga probleeme, mida Exceli tabelist numbrite tagant kohe välja ei loe. Kaadri voolavus tekitab jällegi kulusid, väljaõppe puudumine mõjutab töötajate kompetentsi ja suutlikkust reageerida kliendile parimal moel ning madalad palgad põhjustavad alamotiveeritust, mõjutades pühendumist tööle.
Seega tuleks arutelu alla võtta personalipoliitika ja töötajate tingimused ning motivatsioonivõimalused, aga ka varustuse ja kvaliteedi küsimused ning kaaluda varustuse osas eraldi hanke korraldamist.
Uuele ministrile, kes juhtumisi valitud just nimelt siitsamast Lääne-Virumaalt, on mõtlemisainet tervishoiusüsteemi parandamiseks küll ja veel.
Samavõrd on mõtteainet maavanemale ja kohalike omavalitsuste juhtidele, üheskoos tuleks kaaluda struktuurseid või koostööalaseid ümberkorraldusi, juhindudes süsteemist kui tervikust ja mitte üksikute osade eraldi toimimisest.
Riigikogu liikmena kavatsen valdkonna eest hea seista oma kompetentsi tasandil ning tõstatada teema ministeeriumites ning komisjonides.
Einar Vallbaum,
Riigikogu liige
