The Swingers, „The Swingers“

Laval on seda silmapaistvat sädelevat kollektiivi küll ja küll juba nähtud, kuid heliplaati senini kätte juhtunud polnud. Ja mida nüüd kohe tõdeda – nad kõlavad plaadiltki loomulikult parajalt hoogsalt ja tujutõstvalt, peletamaks argipäevast rutiini.

Esmane huvitav tähelepanek ilmneb just vokalistide osas. Teadupärast domineerivad kaks suurepärast kogemustega lauljannat, Tanja Mihhailova-Saar ja Birgit Sarrap. Albumilt lööb oluliselt rohkem läbi nimelt Birgiti mahedam vokaal, Tanja jääb kuidagi tahaplaanile, ei pääse (tahtlikult?) niivõrd esile. Ning teha pole midagi, Mikk Saar ei pääse omakorda naiste „seljatagant“ esile, kahtlemata on tema kaasosalusega palad märksa lahjemad.

Külalislauljatena astuvad plaadil episoodiliselt üles veel Pearu Paulus, Jüri Pootsmann ja Pille-Riin Karro.

Laulud kõlavad plaadil kolmes keeles – eesti, inglise ja üks isegi hispaania. Ning üllatus, üllatus, Birgiti esitatud hoogne „Despacito“ viibki võidu, kuigi sõnadest mitte tuhkagi aru ei saa. Ning sinna sättub kenasti juurde puhtalt Eesti autorite rokkivam lugu „Jäätunud jäljed“.

Vahvasti on ette võetud kunagise kultusansambli Metro Luminali pala „Isa tuli koju“ ja vene ajal kõrtsides lõpmatult kedratud tantsumagnet „Linda“. Viimast ei jaksakski üldse enam kuulata, kuid The Swingers on suutnud sisestada täiesti oma värvingu.

Nende tõlgenduses jäävad vähemkülgetõmbavateks millegipärast Gunnar Grapsi niigi tundmatum lugu „Imelik Masin“ ja Mihkel Mattiseni „Me armastame Eestit“ (sõnad muidugi välja arvatud). Jõululaulude aeg pole küll enam mägede taga, kuid ikkagi vara veel. Ometi „Aisakellaga“ Swingersid plaadi seekord lõpetavad.

Mis The Swingersi pillimeestesse puutub, siis kahtlemata ülikõvad tegijad, professionaalsust ja mängulusti õhkub igalt sammult.

Klaverit mängib Mihkel Mattisen, Timo Vendt ilmestab muusikalist üldpilti nii viiuli, saksofoni kui ka Eesti torupilliga. Trummide tagant leiab Peep Kallase ja vist alati naerusuine Indrek Sarrap sõrmitseb kontrabassi.

Hinne: 7/10.

Ülo Külm