Tõlkija Hanna Miller kõneles baltisakslaste ajaloost ja kultuuripärandist

Lääne-Virumaa keskraamatukogus käis külas tõlkija ja vabakutseline ajakirjanik Hanna Miller. Kohtumisel rääkis ta oma isiklikest kokkupuudetest baltisakslastega, nende memuaaride tõlkimiseni jõudmisest ja eelkõige baltisakslaste pärandist eestlaste ajaloos.

Ülle Kask

Hanna Milleri kokkupuude baltisakslastega sai alguse juba ülikoolipäevil, mil ta 1970ndate lõpus alustas tööd giid-tõlgina toonases turismiagentuuris Inturist. Kümnekonna aasta jooksul võttis ta tihti vastu ka reisigruppe, mis koosnesid vaid baltisakslastest, siinsete nimekate suguvõsade järeltulijatest.

„Lisaks Tallinnale sai nendega sõidetud ka mööda ülejäänud Eestit. Käisime teistes linnades, saartel, Lahemaal, otsisime nende mõisaid ja kalmistuid,“ rääkis Miller. Nende lugusid ja meenutusi kuulates tekkiski mul huvi baltisakslaste rolli vastu meie ajaloos ning sellest kasvas omakorda välja huvi nende memuaaride tõlkimise vastu.“

„Kas me tahame seda teadvustada või mitte, aga baltisakslaste roll meie aja- ja kultuuriloos on olnud meeletult suur,“ ütles ta, lisades, et nad ei tulnud siinsetele aladele valmis etnilise grupina, vaid kujunesid baltisakslasteks siin pika ajaloo vältel.

Ka kannupoisist võis saada aadlik

Miller kõneles, et Saksa ordu, Taani kuninga ja Rootsi kuninga vasallidena saabudes polnud kõik siiajõudnud sugugi aadlikud, vaid tiitliga pärjati nad enamasti hilisemal ajal. Ka kannupoisist võis saada aadlik, tiitel omistati kas tsiviilteenistuse (nn mantli-aadel) või sõjaväeteenistuse (nn mõõga-aadel) eest kuninga või keisri juures.

Ta jätkas, et aadlikud moodustasid Eestimaal, Liivimaal, Kuramaal ja Saaremaal rüütelkonnad ning 18. sajandil kanti Eestimaa aadlikud aadlimatriklisse, muljal isegi varem. Neid, kes omasid aadlitiitlit juba Liivi sõja aegadest või hoopis varem, peeti põlisaadlikeks. Väga paljudele omistas aadlitiitli Vene keiser. Tsaari õukonnas moodustasid baltisakslased märkimisväärse osa.

„Oluline on siinjuures mainida nende lojaalsust tsaarile, kellele oli antud truudusevanne,“ rõhutas memuaaride tõlkija. „Aumeestena peeti sellest kinni, võideldes kasvõi rahvuskaaslaste, sakslaste vastu. Alles pärast keisri kukutamist ei sidunud baltisaksa aadlikke Venemaaga enam miski.“

Kaugeltki mitte kõik baltisakslased, kes Eesti- ja Liivimaal elasid, polnud aga Milleri sõnul aadlikud. Juba Hansa Liidu aegadel saabus siia rohkelt kaupmehi, käsitöö- ja ehitusmeistreid, hiljem kiriku- ja koduõpetajaid ning õpetlasi Tartu Ülikooli. Viimased moodustasid haritlaste ehk literaatide seisuse.

Sakslaste pärand eesti keele sõnavaras

Miller tõstis esile eesti keele sõnavara, mis on suuresti saksa keelest pärit kas otseste laenude või mugandustena. Näiteks lihtsad asjad nagu lamp, saksa keeles – lampe, prillid – brille, pärl – perle, pilt – bild, vaas – vase, kann – kanne, tass – tasse, pluus – bluse, jakk – jacke, mantel – mantel, sokid – socken, müts – mütze jne. Leidub ka selliseid sõnu, mille peale kohe ei tulegi. Kui vanasti öeldi uiskude kohta tritsud, tuletati see saksakeelsest sõnast schlittschuh – uisud. Nii ka näiteks sõna korsten – schornstein. Ka vastlad on seotud saksakeelse sõnaga fasten – paastuma. Talupoeg ei suutnud nii keerulist sõna välja hääldada ja nii see muganduski.

„Üks huvitav sõna, mis saksa keelest veel pärit, on triiphoone,“ sedastas Miller. „Mõtlesin, mis on kasvuhoonel triibuga pistmist. Aga see tuleb sõnast treiben – pungi ajama, idanema, millest tuleneb omakorda sõna treibhaus – triipmaja, -hoone.“

Baltisakslased lasid ka esimesed eestikeelsed raamatud trükkida. Luteri usk nõudis, et jumalateenistused oleksid kõigile arusaadavad ja nii hakkasid pastorid tõlkima eesti keeldekirikulaule, palvusi ja katekismust.

Baltisakslaste ja riigisakslaste erinevused

Miller märkis, et baltisakslased erinevad üksjagu riigisakslastest ja tunnistavad seda ka ise. Nad pidasid Eestimaad ainsaks kodumaaks, mida kogu hingest armastasid. Saksamaale minnes ütlesid nad, et sõidavad välismaale. Saksamaa oli küll emamaa, kust pärines nende keel ja kultuur, kuid ometi võõras.

„Memuaaridest võib lugeda, et Saksamaale jõudes said nad šoki. Seal elavad inimesed olid suuresti teist laadi mentaliteediga. Üks, milles see mentaliteet väljendub, on huumor. Kui riigisakslaste huumor on sarkastiline, irooniline, terav, siis baltisakslastel on see kuidagi soe ja mõnus. Seda huumorit leiab ka nende mälestustest,“ kõneles Hanna Miller, meenutades üht muhedat lugu. Keegi mõisnik lasi ehitada taludele korstnad. Korstna sai ka ühe vanapaari suitsu täis hütt. Kui mõisnik mõni päev hiljem hüti omanikku põllu servas nägi, küsis ta, kuidas uue korstnaga majas ka elada meeldib. Vanamees vastas, et aitäh, mõisahärra, sellest ajast, kui me ta kinni toppisime, on kõik jälle korras.

„Peale huumorimeele oli ja on teine väga oluline erinevus riigisakslaste ja baltisakslaste vahel viimaste külalislahkus,“ väitis Miller ja jutustas loo, kuidas üks paruniproua kord oma kalessiga mööda Eestimaad ringi sõitis ja vanker katki läks. Paruniproua pöördus koos kutsariga abi saamiseks lähimasse mõisa. Kaless parandati küll järgmiseks hommikuks ära, kuid külalist võeti mõisas nii soojalt vastu, et paruniproua sättis minekule alles kolme nädala pärast. Kui proua asju pakkis, olevat pererahvas küsinud, et oi, ega te ometi veel minema hakka.

„Üks teine lugu tuleb ka kohe meelde, kuidas teenija mõisaproualt küsis, kas täna oodatakse külalisi, et söögilaud on nii rikkalikult kaetud. Kui külalised majas, toimusid suurejoonelised pidusöömingud ja sellest pajatavad baltlased ka oma mälestustes,“ jutustas tõlkija. „Samas ei pruukinud argine eine kaugeltki mitte igas peres rikkalik olla.“

Miller mainis, et eestlased ei võtnud baltlastelt üle mitte ainult sõnu, vaid ka kõike, mida nähti ja kogeti. Näiteks kombeid nagu linlikud jõulud, kuuseehtimised, salmide lugemised, lihavõttepühade tähistamine jne.

„Baltisakslased on meid väga palju mõjutanud, ka meie mentaliteeti. Julgen väita, et eestlased on saksa mõju tõttu euroopalikumad kui põhjanaabrid soomlased. Saksa mõju kajastub ka meie töökultuuris,“ sõnas ta.

Baltisakslaste jälg on muljetavaldav

„Tõepoolest võib öelda, et baltisakslased on pea igasse valdkonda oma jälje jätnud,“ sõnas Miller, lisades, et teatavasti hakati baltisakslaste eeskujul korraldama meielaulupidusid. Mõisate eeskujul hakati rajama taluaedu ja parke, mõisaköögist õpiti kokandusnippe.

Miller loetles, et Balti pastorid arendasid eesti kirjakeelt, baltisakslased panid aluse meie ajakirjandusele, rääkimata juba hariduselust, selle korraldamisest ja koolide (mõisa- ehk talurahvakoolid, gümnaasiumid) rajamisest, kunstielust, esimestest teadusseltsidest (Õpetatud Eesti Selts, 1838; Eesti Kirjanduse Ühing, 1842), mis hakkasid tegelema eesti keele, kultuuri, pärandi uurimisega.

Baltlaste loodud Provintsiaalmuuseumi kogudest kasvasid välja Ajaloomuuseum Suurgildi hoones ja meie loodusmuuseum, ÕESi kogud rikastavad ERMi kogusid jne. Rääkimata Tartu Ülikoolist ja mis tahes seal õpetatud teadusharust, eelkõige muidugi meditsiinist, baltisakslaste rajatud kliinikutest, nende teadussaavutustest jne. Sama käib ka põllumajanduse kohta (Eestimaa Põllumajanduse Selts). Vahemärkusena tõi Miller välja, et kõik need seltsid tegutsesid saksa keeles ja nende saksakeelsed nimetused on meie jaoks eesti keelde tõlgitud. Mõistagi olid baltisakslased ka siinsed esimesed ettevõtjad, pankurid, töösturid (Mayer, Fahle, Eggers, Soucanton (küll prantsuse juurtega), Scheel, Dehio jne), olles tihtipeale mingil hetkel ka Tallinna linnapeadeks.

Miller sedastas, et paljud mäletavad nõuka-aegse koolihariduse põhjal lugu tublidest talupoegadest ja pahadest mõisnikest, kes andsid talupoegadele mõisa tallis peksa. „Kahtlemata oli sedagi, aga see ei ole kindlasti ainus asi, mida kogu meie ajaloost teada ning mäletada võiks. Sellele on hakatud ka aina rohkem tähelepanu pöörama,“ märkis memuaaride tõlkija ja jätkas, et ega mõisnikud istunud ainult piip suus kamina ees. Enamasti sõitsid nad hommikust õhtuni mööda oma maid ringi, jagasid korraldusi ning püüdsid põllu-, metsa- ja mõisamajandust arendada Kuna baltisakslased nägid end siin igavesti edasi kestvat, pidasid nad ka oma kohustuseks jätta järeltulevatele põlvedele hästi toimivad mõisad.

Ajalugu läks aga teisiti ja baltisakslaste memuaaridest joonistub välja kogu traagika, kuidas nende ilus elu siin Eesti pinnal lõppes, kui Hitler baltisakslased kodumaale kutsus. „Kui umsiedlung – ümberasumine 1939. aastal tähendas lõplikku lõppu, siis baltisakslaste majandusliku selgroo murdis nende maade võõrandamine pärast Eesti Vabariigi moodustamist,“ lausus Miller.

Ta tõdes, et kuigi Vabadussõjas võideldi Balti rügemendina kõrvuti Eesti sõjaväelastega oma kodumaa iseseisvuse eest, oli baltisakslastel oma visioon Eesti tuleviku suhtes ja kindlasti ei tahetud härraspositsioonilt lahkuda. Olid nad ju teeninud ja hallanud Eesti ala juba sajandeid, mil valitsejaks oli Rootsi kuningas või Vene tsaar. Oma maa teenimine oli rüütelkonnas iseenesestmõistetav auasi, -amet ja kohustus.

„Kõigest ühel kohtumisel paraku rääkida ei jõua,“ nentis Hanna Miller, lisades, et üheks ühiseks jooneks memuaarides, mida ta on tõlkinud kümmekond, on kindlasti suure armastusega kirja pandud lood lapsepõlvest ilusal Eestimaal.

„Eestit meenutatakse nagu muinasjutumaad, kus suvel paistis alati päike ja lapsepõlv oli kuldne. Selliseid lugusid on tore ja huvitav lugeda. Nagu muuseas saab ühtlasi rohkelt teadmisi meie aja- ja kultuuriloost, mis ongi nende memuaaride boonus,“ möönis tõlkija.

Kel huvi, võib lugeda Hanna Milleri poolt saksa keelest eesti keelde tõlgitud baltisakslaste memuaare järgnevatest raamatutest:

Ernst Turmann. „Pikva“. Loomingu Raamatukogu. 1992.

Berndt von Staden. „Mälestusi kadunud maailmast. Noorusaastad Baltikumis 1919–1939“. Huma. 2004.

Berndt von Staden. „Lõpp ja algus. Mälestused 1939–1963“. Olion. 2005.

Henning von Wistinghausen. „Revali ja Peterburi vahel“. Argo. 2016.

Cord Aschenbrenner. „Pastoraat“. Argo. 2017.

Erik Thomson. „Tallinna Toomkooli ajalugu“. 2019.

Walter Dehio. „Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas hansalinnas Tallinnas“. Argo. 2021.

Johannes Haller. „Elumälestused: Nähtu-kuuldu-mõeldu“. Ajakiri Akadeemia. 2021/1.