Tõnu Aare: „Kui naisi naerma ei saanud, siis oli kehv kontsert!“

Ansambel Apelsin on Eesti levimuusika tõeline elav legend. Hiljuti väljastasid nad pärast pikemat vahet vaid omaloominguga duubelkogumik „Apelsin 45“, mis on  saadaval ainult vinüüliformaadis. Uue plaadi ja Apelsini kirju mineviku teemadel sai vesteldud ühega senini kollektiivile truuks jäänud originaalkooseisu liikmetest, karismaatilise Tõnu Aarega.

Ülo Külm

Apelsini kõige esimene lavasõu. Kus, millal, kas mäletate veel?

Ma arvan, et esimene korralik esinemine oli Pirita velotrekil. (Naerab) Iff (Ivo Linna – toim) pani seal spagaati! Aasta võis olla 1976. Läbimurde esinemiseks võib siiski pidada kontserti Keila kultuurimajas, 1975. Nalja sai seal kõvasti, Ifil oli etteaste ajal kuldsaabas jalas…

Millise lauluga esmalt võitsite publiku südame, teie esimene n-ö massidesse läinud poplugu?

See pärineb sellest ajast, kui Mati Nuude meile üheks lauljaks tuli. Me kosisime teda 1975. aasta juulis. Looks oli „Jambolaya“, seda lugu soovitas meile Joel Steinfeldt, kes oli tollal Kungla restoranis kelneriks. Tema sõnad meile olid: „Üks väga lahe lugu on olemas, tehke see ära!“ Instrumentaalidest sai kiirelt populaarseks „Igatsus“. (Rõhutab, muigamisi) Selle aja tootlikus oli meil tugev. Üleliiduliselt saime kuulsaks looga „Me armastame ooperit“.

Samuti ülipopulaarseks saanud loo „Himaalaja“ juurde on põimitud linnalegend, nagu pilataks sellega nõukogude võimu-olusid…

Peab paika öeldu. See on tõsi. Meile tegid laulusõnu kolm suurt tekstimeistrit: Ott Arder, Henno Käo ning Priit Aimla. Just Priit Aimla tegeles satiiri ja kõige muuga. Aimlal oli alati peidus väike sõnademäng ning siinkohal pidas ta silmas kahtlemata sellel ajajärgul ilmunud Leonid Brežnevi „teost“ „Malaja žemlja“, pilas kaudselt seda. Paar sõna jätsime me muidugi siit tekstist välja, ridade vahelt tuli lugeda.

Siiski pole nagu kuulda olnud, et nõukogude ajal teid eriti taga kiusatud oleks…

Selgitusi oleme pidanud ikkagi andma. Ega meietaolist punti ju välismaale ei lastud, olime mitte kõige paremas nimekirjas. Kaks esinemiskeeldu on ikka olnud. Üks Hiiumaal, teine Tallinnas. Linnahallis oli näiteks Lenini-nimeline töölaupäevak. Kontserdil, suupilliga numbri ajal, karjusin seal: „Subbotnik!“. Sain hoiatuse, ansambel sai aastaks esinemiskeelu.

Omaloomingu ja kaverite suhe ansamblis Apelsin?

Kusagil kaks kolmandikku on omaloomingut ja kolmandiku jagu teiste omi.

Just äsja ilmus vägev kogumikplaat „Apelsin 45“. Kuid kahjuks ainult vinüülil ja väikese tiraažiga, 300 eksemplari…

Vinüüli tegemine on kallis lõbu. Olen üldse väga tänulik, et see asi sai tehtud. Aastase töö tulemus… Polnud varem teadlik, et teekond digimaailmast analoogi on nii keeruline.

Apelsinil tuli palju kontserte anda Nõukogude Liidu erinevates paikades. Milline oli kõige ekstreemsem esinemiskoht või kõige erilisem publik, selline kogemus, mis kunagi ei unune?

(Naerab) Sahhalin ja Kamtšatka, see oli ekstreem. Siiamaani on meeles, erilised ja kauged paigad. Oli tunne, nagu oleksid maailma lõppu jõudnud.

(Naerab mürinal) Kontserdil seal istusid kõik naised, küsisime pärast, kus mehed on? Vastuseks saime, et osa olid kala püüdmas, teine osa istusid türmis!

Seegi oli kõva elamus, kui me sõitsime rongiga Sahhalini ühest otsast teise ja meid arreteeriti! Meie mänedžeri peeti spiooniks – tema välimus oli nagu Ameerika armeeohvitseril, mustad prillid ees.

Üldse Venemaa publiku eripära, praktiliselt kõikjal suurtes linnades – nad istusid maha ja kui kontsert ei meeldinud, siis kuulasid kaks lugu ära ja minema. Süütenöör oli lühem, karvamüts pähe ja minema! Kui meeldis, siis oli asi lihtne, publik läks kergesti kaasa. Meie muide saime esimesena selle „austava“ nimetuse – sõubänd, sõugrupp. (Lõbustatult) Kui naisi naerma ei saanud, siis oli väga kehv kontsert!

Ponksud poisid te omal ajal kõik. Kuid kellel teist oli suurima naistemehe kuulsus, kelle järele naised tormi jooksid?

(Muigab, ilmselgelt hiilib vastusest kõrvale) Võib üldiselt vastata, et seda on ikka nähtud. Alati leidus ka vastavalt maitsele. Fakt on see, et iga inimene on persoon. Igaühel on oma maitse. (Naerdes) Laval olijad märkamatuks ei jäänud, selge see…

Tollased tudengid, EÜE-kad, kes komandeeriti Odessasse, mäletavad hästi teie suurepärast kontserti selles linnas aastal 1981. Olite ise teadlikud, et saalis viibis arvukalt eestlasi?

Odessa kontserti mäletan väga hästi. Fantastiline publik, said meie naljadest hästi aru. Menu oli kohutav! Polnud muidugi aega passida, kes seal saalis täpselt on, kuid üks tore kontsert oli.

Meenub sealtki lõbus lugu – vedasime mänedžeriga 500 rubla peale kihla, et seda kohalikku klaverit, mida kontserdil kasutama pidime, me häälde ei saa. Ei saanudki. Sõime ja jõime selle raha pärast ühiselt maha!

Kontserditel ei piirdu sa vaid laulmisega, sinu lahutamatuks kaaslaseks laval on kitarr. Millal aga üldse esimese kitarri omandasid, kui palju sul neid kodus kokku võtta on?

Üldiselt esimese korraliku elektripilli, firmakitarri sain aastal 1973. Hea sõber Olev Ott Rootsist saatis. Kitarri valisin ise kataloogist välja. Aastate jooksul on praktiliselt sama mudel mul olnud kasutusel kogu aeg. Pille on mul niipalju kui vaja. Need on minu jaoks töövahendid. Pille ma ei kogu.

Millest see tuleb, et Apelsini koosseis on aastate jooksul korduvalt muutunud? Kollektiivist on läbi käinud ju kusagil nelikümmend muusikut-pillimeest, lauljaidki mitmeid?

Punt oligi algselt tehtud viieks aastaks. Iff läks ära pärast viit aastat. Koosseisu vahetused olid paljus tingitud sagedastest Venemaa reisidest – need polnud lihtsad! Reisi peal ei pidanud paljud vastu sellele tempole, sa pead ju kogu aeg ka heas vormis olema. Just Venemaa aeg oli palju „töökäsi“ vaja.

Millal sinu enda järgmist sooloplaati oodata võib? „Autoportree 1“ ilmus päris ammu, viie aasta eest?

(Mõtleb) Võib-olla oleks asi valmis, kuid koroona lõi kogu värgi sassi. Apelsini vinüülplaadi tegemine võttis ka kaua aega. Nüüd alles alustasin teise plaadi materjali salvestamist. Tegelen asjaga, tuleb välja millal tuleb. „Autoportree 2“ puhul tegelen ikka uute asjadega, mõningad asjad säilitan vanast.

Kuidas vähest vaba aega veedate? On teil ehk mõni põnev hobi, tõsine harrastus?

Hobi on elektrijalgrattad ja nende komplekteerimine. Olen neid vennale, naisele ja endale teinud. Sõiduriistadega olen tegelenud terve eluaeg. Mehaanika ja nokitsemine on mulle alati meeldinud, lapsepõlvest peale.

Lõpetuseks küsin, millal Apelsini jälle laval näha saab, mida toob tulevik? Ja kas „Apelsin 65“ ehk ka teoks saab?

(Kavalalt) Ainuke, mis on kindel, on see, et kõik on ebakindel. (Naerab) Meil on viisaastaku punt! Sõnasin vist ära, kui ütlesin ansamblikaaslastele, et uus viisaastak on alanud. Aga millega see lõppeb, seda ei tea mitte keegi.

Musitseerimise kõrval meeldib Tõnu Aarele ka elektrijalgrataste kallal nokitseda. Foto: Edyth Raamat