Tore lemmikloom viirpapagoi

Viirpapagoid on puurilindudena väga levinud ja neid on lihtne pidada. Hea hoolitsuse korral annab viirpapagoipaar puuritingimustes järglasi, eriti entusiastliku linnusõbra viirpapagoid õpivad selgeks ka mõne sõna.

Aivar Ojaperv

Olin 6-7aastane, kui meie perre sigines viirpapagoide paar – sinine emas- ja roheline isaslind. Need linnud elasid meie kodus üle kümne aasta ning meile endilegi üllatuseks sündisid neil tibud. Järglased said omakorda järglasi ja võib liialduseta öelda, et meilt käis läbi kaugelt üle poolesaja linnu. Kõik nad korraga meie väikeses linnakorteris muidugi ei elanud, sest tahtjatest puudust polnud ja mulle kui poisikesele oli see hea taskuraha teenimise viis: linnupaar maksis 10 rubla, kodustes tingimustes põlve otsas meisterdatud puur teist sama palju.

Seltskond ja iseloom

Alljärgnevalt pakun mõned oma kogemuste põhjal omandatud teadmised, mis võiksid algajajale linnusõbrale abiks olla.

Viirpapagoid elavad oma päriskodus Austraalias suurtes parvedes ja seetõttu on nad väga seltskondlikud. Seepärast ei tohiks pidada ühte lindu, vaid kindlasti ikka paari. Omavahel saavad läbi ka kaks emast või kaks isast (viimased siiski paremini). Emast-isast saab eristada noka ülaosas asuva kühmu värvi järgi: isastel on see sinine, emastel nokaga ühte värvi pruun. Noorlindude nokapealne on kõigil lillakas.

Ühte puuri ei maksa panna 2-3 emast ja ühte isast, sest siis lähevad emased omavahel kaklema, aga kui emaseid on näiteks 7 ja isaseid 5, siis saavad nad mehed jälle jagatud ning probleemi pole.

Kui linde on puuris kaks-kolm, tasub nendega iga päev suhelda. Sõna otseses mõttes tuleb nendega rääkida, pakkuda neile nokitsemiseks näppu. Kui nad on taltsad, siis nad ei hammusta; aga kui tegu on riiaka isendiga või tunnetavad nad ohtu, tuleb olla ettevaatlik, sest kõver nokk võib teha päris kõvasti haiget.

Üldiselt harjuvad viirpapagoid inimesega hästi, lendavad näiteks kutsumise peale kohale – ühtlasi on see vihje, et neid tuleb puurist aeg-ajalt lendama lasta, et nende tiivad ja organism saaksid koormust. Eriti meeldib neile maanduda inimeste peas ja nakitseda juuste kallal, aga samas tuleb jälgida, et nad vabalt ringi lennates endale viga ei saaks teha: minul näiteks suutis üks tegelane maandada end kohvitassi (õnneks oli jook jahtunud). Ja teine maiustas õe lahti unustatud küünelaki kallal – temal enam hästi ei läinud.

Lendama lastud lindude puuri tagasi saamiseks oli meil oma nipp – selle päeva hommikul võtsime neil toidu eest ära ja kui lõuna paiku tagasi panime ning „sööma“ hõikasime, lendasid nad ise puuri. Kui see trikk pole veel selge, tuleks neid püüda pimedas – nii endal kui lindudel stressi vähem.

Kui linnuseltskond on suuremaks kasvanud, tuleb kindlasti muretseda suurem puur. Ning ühtlasi tuleb leppida asjaoluga, et siis nad inimesega enam eriti suhelda ei viitsi, rääkimata rääkima õppimisest, sest siis on neil omavahel piisavalt huvitav.

Nagu kõigil elusolendeil, on viirpapagoidel erinev iseloom. Meie „karjas“ oli nii heasüdamlikke ja sõbralikke linde kui ka riiukukkesid. Üks kollase-mustakirju emalind, vanalindude teise pesakonna esiklaps, jäi elu lõpuni kurjaks ja inimpelglikuks. Kas teda tibuna siis teistest vähem kätte võeti ja nunnutati? Ja ega üks tema õdedest palju sõbralikum olnud, samas kui üks sama pesakonna isastest oli kogu meie pere kõige suurem lemmik, sest temale meeldisid inimesed kohe eriti.

Söök-jook

Nõukogude tingimustes polnud spetsiaalset linnutoitu muidugi saada ja nii pidid meie viirpapagoid leppima tavalisest kaubandusvõrgust ostetud kraamiga. Põhitoiduks oli neil hirss, mida eelistasid üle kõige. Veel meeldis neile kaer (aga mitte kaerahelbed) – kaera said nad ise koorida. Toidu kogust ja kordasid me ei piiranud – see oli tühjadesse sulatatud juustu topsidesse pakendatuna neil kogu aeg saadaval. Aga topsid peab mingil moel puuri külge kinnitama, muidu hakkavad nad nendega mängima ja kallavad ümber.

Puhas vesi peab alati saadaval olema.

Väga meeldis neile n-ö maitseroheline, suvel võis hoovist korjata näiteks vesiheina, mille peale olid nad eriti maiad. Ka tavaline lehtsalat meeldis neile. Erialakirjandus väidab, et kapsast ja õunu ei maksvat neile anda, sest tekitab kõhugaase.

Vajalik lisatoit on keedumuna, eriti siis, kui käsil on pesitsusperiood. Meie andsime neile ka munakoori ning puhast liiva ja lehtpuusütt n-ö ravitsemiseks. Linnud teadsid ise väga hästi, millal neil selliseid asju tarvis oli.

Pesitsemine

Pesitsemiseks on vaja puuri külge kinnitatavat pesakasti. Pesakasti ehitus oli põhimõtteliselt sama nagu kuldnokapuuril, aga muidugi kordades väiksem. Lennuava suurus võiks olla maksimaalselt tikutoosisuurune, sest kui samas puuris elab lisaks pesitsevale paarile veel linde, siis kipuvad viimased uudishimutsema ja oma nokka või koguni ennast pesakasti toppima ja väiksema lennuava korral on emaslinnul lihtsam oma valdusi kaitsta.

Pesakasti seest vooderdama ei pea. Selle ehituseks kõlbab vineer. Tänapäeval saab loomapoest osta juba valmis pesakasti.

Kindlasti peab pesakastil olema lahtikäiv katus: viirpapagoid ei hoolitse pesa puhtuse eest, kui inimene seda ei puhasta, siis mingil hetkel upuvad tibud sõnnikusse – väljaheited kleepuvad jalgade ja sulgede külge.

Meie lindude pesakondade suurus oli 3-5. Tibusid, kes on alguses imetillukesed ja keha kohta hämmastavalt suure nokaga, toidavad mõlemad vanemad. Ka emalind käib pesalt ära ning neid hetkesid kasutasime pesakasti puhastamiseks ning tibude imetlemiseks, aga lennuava tuleb selleks ajaks kinni katta, et emalind inimese „nurjatut“ tegevust ei näeks. Üldiselt olid meie viirpapagoid leplikud ja pesitsemise ajal tülitamist pahaks ei pannud.

Paarilise leiavad suuremas parves elavad viirpapagoid ise, kusjuures tundus, et emane oli see tähtsam pool. Üldiselt on paarid püsivad, sama partneriga pesitsetakse mitu korda, kuid juhtus ka erandeid. Just korvi saanud isased kippusid pesakasti, kui tema endine kaasa koos oma uue partneriga seal järgmisi poegi kasvatas.

Aeg-ajalt kippusid emased „hulluks“ minema: hakkasid munema puuri, mitte pesakasti põrandale; loopisid munad pesakastist välja; vallutasid pesakasti, kuid mune ei munenud. Sellise emase panime koos tema partneriga „kartserisse“ jahtuma – selleks oli meil väiksem puur (tegelikult lindude esimene puur, millest kõik algas), kus pesakasti polnud. Tuli jälgida, et „kartserist“ poleks õiget puuri näha ja vastupidi, sest teiste lindude nägemine, kuid mitte nende juurde mittepääsemine ajas viirpapagoid närviliseks.

Meie puuris, mille mahuks hindan tagantjärele kuupmeetrit või pisut rohkemat, elas korraga kuni paarkümmend lindu, tavaliselt küll vähem. Pesakaste oli selle puuri küljes kaks ja „korrapidamisega“ said linnud ise hakkama: väikseid tülisid neil küll oli, aga ei midagi hullu. Puuri õrteks olid tavalised lehtpuuoksad, millelt nad koore suure usinusega ise maha koorisid. Neile tegevuse andmiseks panime aeg-ajalt puuri sirelioksi, mida nad taas suure rõõmuga koorisid.

Ja lõpetuseks: viirpapagoid on üsna lärmakad. Et nad varahommikul ei tüütaks, sai aeg-ajalt käitutud üsna alatult: puurile kate peale, las arvavad, et veel on öö.

Seevastu öösel oleks hea, kui poleks täiesti pime – õrna valgusega öölamp võiks põleda. Nimelt juhtus aeg-ajalt, et keegi lindudest kukkus magades õrrelt maha ja pimeduses tekitas tema rapsimine tõelise paanika: kogu seltskond hakkas lendlema ning end vastu õrsi ja puurivarbu ära lööma.

———————

Loe lisaks ka: http://www.kuulutaja.ee/papagoitreeneri-katarina-brighti-imelised-linnud/