Tõsieluline lugu vähki suremisest

„Meie sõber“ on tõestisündinud lool põhinev draama sellest, kuidas üks noor pereema sureb vähki.

Margit Adorf

See on täiesti 100 protsenti argine linateos – tegelased on tavalised inimesed, keegi nendest ei ole kuidagi kangelaslik, keegi ei raja näiteks vähiravifondi, keegi ei ürita mingite pahadega võidelda vms. See on tavaline lugu tavalistest inimestest, kus ühel päeval saab naine, kahe lapse ema, vähidiagnoosi.

Paraku on vähk arenenud üsna kaugele ja lõpuks naine sureb. Teekond surmani kestab kaks aastat, film kestab veidi üle kahe tunni.

Loo autoriks on Matthew Teague, selle naise abikaasa. Ta töötas ajakirjanikuna ja avaldas umbes aasta pärast oma naise surma essee sellest, kuidas sõber tuli neile appi sellel rängal tõveteekonnal. Lugu on hingeminev ja nii see leidiski tee ka stsenaristi lauale.

Paraku tuleb tunnistada, et stsenaarium jääb lohisema. Filmis on häid nüansse ja leidlikke lahendusi, kuid vähemalt pool tundi saaks sealt julgelt maha tõmmata. Mind häiris ka pidev pendeldamine sündmustesse, mis olid toimunud enne diagnoosi ja aega, mis oli pärast diagnoosi.

Kõige rohkem häiris mind Dakota Johnson, kes mängib siin vähki surevat naist Nicole’i. Ta on ikka kogu aeg ühtviisi nunnu ja isegi kui ta kurdab, et on nii hirmus kole, siis tegelikult näeb ta siiski üsna rõõsa välja. Mitte sugugi niisugune, kelle puhul võiks arvata, et seljataga on keemiaravi ja elada jäänud vaid mõni kuu.

Mitte, et ma arvaksin, et vähihaiged peaksid kõik väga jubedad välja nägema, kuid reaalses elus päriselt vähki surnud naine käis siiski ringi kiilana. Näitlejataril on aga juuksed kogu aeg kenas kohevas puhmas ja kulmud näos. Mind jäi selline detail kummitama ja ma ei suutnud kogu Johnsoni rolli seetõttu kuidagi autentseks pidada.

Põhitegija on siin loos siiski peresõber Dane, Jason Segeli kehastuses ja tema õnneks päästab filmi. Dane läheb perele toeks, pärast seda, kui naine on saanud vähidiagnoosi. Algselt plaanib ta seal olla paar nädalat, kuid nädalaist saavad kuud ja aasta. Dane’i tegelaskuju on inimlikult välja joonistatud, tal on oma minevik, oma kõhklused, oma eraelu, mis kõik vähihaige abistamise nimel pausile pannakse.

Naise abikaasat Matti kehastab Casey Affleck, kelle puhul soovinuks näha veidi rohkem sisemiste pingete peegeldust pinnal. Siiski, ta teeb korraliku rolli. Mitte vähem kiitust ei vääri lapsnäitlejad Isabella Kai (Molly) ja Violet McGraw (Evie).

Loos on kannatusi väga mitmel kihil. Haige ise, tema lähedased, tema lapsed. Vanema tütre Molly õlule langeb vahepeal ränk koorem, kus ta jääb pere argiasju ise tegema, näiteks tuleb järsku hakkama saada ise toiduvalmistamisega. Seda filmis ei näidata, küll aga vihjatakse.

Üldse ei näidata selles filmis väga paljusid asju ja õigupoolest ka see häiris mind. Mõnes osas film venib, meile serveeritakse mõttetuid argisekeldusi, samas me ei näe ekraanil mingeid võtmestseene (näiteks koera magamapanek), seda, kuidas tegelased niisugusele sündmusele reageerivad.

Saame teada, et niisugune sündmus oli ja juba toimuvadki mingisugused muud tavategevused. Soovinuksin filmis näha teistsuguseid rõhuasetusi ja mitte seda, et kõige emotsionaalsema koha peal tuleb mingi muu kaader või uus sündmus peale. See tekitab küsimuse, et milleks siis üldse selle eelmise teemaga nii pikalt tegeleti, kui see kuidagi poolikuks ripakile jäetakse.

Selline lõpetamata hüplikkus ja liigne visandlikkus jäi mind häirima, nagu vähihaige perfektsed kulmud. Aga lugu ise on siiski väga südamlik ja kaasahaarav, usun, et nii mõnigi õrnahingelisem filmivaataja võib kinosaalis pisara poetada. Võtke tagavaramask kaasa, juhuks kui ühe märjaks luristate.

Kui soovite näha seda, missugused olid päris inimesed selle filmiloo taga, siis linateoses endas seda ei näidata. Saate lugeda 2015. aastal ilmunud originaalartiklit ning näha fotodelt seda, kelle lugu on filmiks vormitud siit. Esquire’s ilmunud artikkel avaneb täies mahus, ilma maksumüürita. Võin öelda, et see õige artikkel on vägagi liigutav, loona palju parem kui film. Soovitan vaadata filmi enne ja siis alles lugeda originaalartiklit.

Matt (Casey Affleck) ja Nicole (Dakota Johnson), abielupaar, kelle lahutas ränk haigus. Foto: pressimaterjalid