Tõsielulugu õnnetusest süvaveesukeldujaga

Sel nädalal jõudis Rakvere kinno värske Hollywoodi draama „Viimane hingetõmme“, mis on kummalisel kombel vändatud mitte raamatu või mõne varasema mängufilmi põhjal, vaid samanimelise dokumentaalfilmi järgi.

Margit Adorf

Mängufilm, mille peaosades on Finn Cole (Chris), Simu Liu (Dave) ja Woody Harrelson (Duncan) on üldmeeleolult hästi südamlik ja helge, see tähendab, et kuigi olukord on klaustrofoobiline ja iga sekundiga on kaalul elu või surm, siis tagantjärele see film mingit rusuvat meeleolu või ängi ei tohiks tekitada. Kõik on omavahel sõbrad, muusikaline kujundus on hästi nunnu ja film lõppeb rahulikes, helgetes, soojades toonides. Sellele, kes otsib pinevust ja närvipinget, võib siinses mängufilmis sellest väheks jääda.

Mind ennast huvitas väga see, et mis mõttes on mängufilm tehtud dokfilmi järgi? Otsisin ja leidsin, et kui sul on võimalik kasutada AppleTV-d, siis selle kaudu saab meil Eesti regioonis 2019. aastal valminud Šotimaa BBC dokfilmi „Last Breath“ rentida, maksab 99 senti. Laenutus kestab 48 tundi. Muidugi ma olin nii uudishimulik, et laenutasin filmi, kuigi mängufilm oli mul värskelt nähtud. Muide, AppleTV boonuseks on tavatellimuse ulatuses see, et subtiitrid saab valida eesti keeles. Kahjuks laenutatavate filmide puhul see alati nii ei ole ja selle doki valikus on siiski vaid inglise keelsed supakad. Mind see ei häiri, aga igaks juhuks olge hoiatatud.

Muidugi ei ole asi päris sedamoodi, et dokfilm oleks kuidagi nii mängufilmilikult lavastatud, et uus mängufilm täpselt selle järgi tehtud oleks. Dokfilmis on küll osa asju lavastatud ja mängufilmis on dokile väga sarnaseid kaadreid ja ka muusika, kuid päris üks ühele need ei kattu. Kui oled juba jõudnud mängufilmi ära vaadata, siis dokk annab sellele uue vaate, täiendab ja ausaltöeldes on palju emotsionaalsem ning läbilõikavalt teravam kui mängufilm, sest seal on ikkagi päris helisalvestused.

Mängufilmis on püütud mõnda asja ülepaisutada ja mõnda seika ilustada. Näiteks filmis miskipärast nad sukelduvad suure tormiga keset ööd. See ei ole mingi avariiremont, mida peaks kindlasti tegema keset ööd, tegemist oli täiesti tavalise hooldustööga, mille käigus juhtus õnnetus. Põhja-Jäämeri, kus sukeldumine toimus, on niigi üks keerulisemaid kohti, kus töötada, seega ei peagi seal olema mingit supertormi selleks, et midagi viltu võiks minna. Lained on tohutud, vesi jäine, ilm sombune ja hämar.

Filmis on ka peategelane Chris ja tema naine Morag tehtud palju nooremaks, kui nad päris elus olid. Teised mängufilmi tegelased on dokfilmis nähtud päriselu inimestele palju sarnasemad, sh ka kõrvaltegelaste puhul on rohkem sarnaseid näitlejaid otsitud. Miks peategelased selliseks nooreks tehti, ei oska aimata, võimalik, et noore elu kaotus ja lootuste purunemine mõjub ameeriklastele südantlõhestavamalt. Filmis on Chris ja Morag umbes 23–25-aastased, päris elus silma järgi hinnates pigem vanusevahes 32–36. Päris Chris tundub ka palju pikem mees olevat kui tema mängufilmiversioon. Ja ta on peaaegu kiilakas.

Aga see kõik on tühi-tähi. Huvitav fakt on see, et mängufilmi režissööriks on Alex Parkinson, kes oli üheks kahest režissöörist ka dokfilmi juures (teine on dokil Richard da Costa). Seega oli režissööri jaoks juba teine kord sama lugu erineval moel linalooks vormistada. Väga mööda mängufilm päris elus juhtunust ei ole ja näiteks need veealused kaadrid, kus sukelduja lamab teadvusetult 100 meetri sügavusel, on mõlemas filmis samad.

Õnnetus juhtus 18. septembril, 2012. aastal. Septembrikuu teises pooles on meri juba ka meiekandis üsna rahutu, mis siis veel Põhjamerest rääkida. Sukeldujad pidid laskuma 100 meetri sügavusele, et seal teha torujuhtme hooldustöid. Samamoodi parandatakse ka meil Läänemere põhjas olevaid elektrikaableid. Ookeanide ja merede põhjas on väga palju erinevat taristut, mille juures on vaja sukeldujaid.

Filmis kõne all olevas hoolduslaeval Topaz töötab 127 meeskonnaliiget, nendest 12 sukeldujat, kelle töövahetus kestab 28 päeva, millest neli päeva kulub taas tavarõhuga harjumiseks. Ega nad ka kohe vee alla ei sukeldu ega kogu aeg merepõhjas viibi, vaid nende jaoks on laeva pardale ehitatud spetsiaalsed rõhukambrid. Sukeldujad elavad 3-liikmeliste tiimidena sellises kambris, mis on laeva pardal. Kambri seest nad ei lahku, sest 100 meetri sügavusele sukeldumine ei ole naljaasi. Kambrist saavad nad minna batüskaafi ehk laskumiskapslisse, mis laskub kaabli abil põhja. Seal nad käivad väljas, teevad oma töö ning tõstetakse üles laeva tagasi, kus nad söövad, magavad, pesevad ja elavad rõhukambris.

Rõhukambrisse suunatakse kohe töölähetuse alguses gaasisegu HeO2 ehk heeliumi ja hapniku segu. Mis aga juhtub inimesega, kes hingab heeliumit? Tema hääl muutub naljakalt peenikeseks. Dokumentaalis me ka kuuleme sukeldujaid omavahel peenikese häälega suhtlemas, mängufilmis seda muidugi müstilisel kombel ei juhtu. Küll aga on tõsi see, et 100 meetri sügavusel merepõhjas on pilkaselt pime. Kes on vähegi sukeldunud, see ka teab, et ilma spetsiaalse väljaõppe ja erivarustuseta ei tasu sügavamale kui 20 meetrit trügida ja juba 30 meetri peal on ka lõunamaa merede korallid kõik hallid. Värvid kaovad, sest nii sügaval tõmbab juba hämaraks. Põhja-Jäämere põhja laskumine ei ole niisama kerge supelus, vaid seda saab võrrelda küll avakosmosesse väljumisega.

Seal merepõhjas juhtus Chris Lemonsi nimelise sukeldujaga 2012. aasta 18. septembril õnnetus, tema kaabel katkes. Süvaveesukeldujatel ei ole suuri gaasiballoone, milles jätkuks õhku mitmeteks tundideks, neil on vaid väike varu heeliumi-gaasi segu hädaolukorraks, seda jagub loetud minutiteks. Oma põhilise hingamisõhu saavad nad laskumiskapslist läbi vooliku. Kui see puruneb, siis on su lips läbi. Aga mis saab selles loos – soovitan vaadata!

Nii mängufilm kui dokumentaal on mõlemad head. Mängufilmi boonuseks on see, et tegevust ei katkesta erinevad intervjuud. Doki boonuseks aga see, et saate kogu loost detailsema ülevaate ja see on muidugimõista palju ärevusttekitavam, kuulata neid salvestusi ja näha päriselu tegelasi. Mõlemad filmid koos ära vaadata on huvitav kombo, kui selle kasuks otsustate, siis võtke enne mängufilm ette ja siis alles dokk, muidu pärast dokki võib mängufilm tunduda lahja lurrina.