Tõsielusündmusel põhinev lugu Soomest
Sel nädalal jõuab meie kinodesse soomlanna Miia Tervo autorifilm „Rakett“, mis taaselustab 1984. aastal Soomes, Lapimaal toimunud sündmused seoses NSVL-i allakukkunud raketiga.
Margit Adorf
Autorifilm tähendab siinkohal seda, et üks ja sama inimene on kirjutanud nii stsenaariumi kui ka selle režissöörina filmiks vormistanud. Mina kiidan Miia Tervot mõlema rolli eest, stsenaarium on tugev ja film tervikuna väga hea.
Lugu jutustatakse elavalt, see on ühtaegu tugev visuaalne ajarännak 80ndatesse kui ka sisuliselt mitmekihiline ja emotsionaalne lugu läbi erinevate inimeste, kes on kõik hästi välja joonistatud. Karakterid on juba eos tugevad, neil on head taustalood, nad on vaataja jaoks kaasahaaravad ja sümpaatsed. Seal on värvikaid kujusid, palju tähelepanu on pööratud detailidele. Tervo on üles ehitanud tugeva linateose, mis väärib kinokülastust ja kaasaelamist.
Filmi tegevustik algab jõulude paiku, Lapimaal, kus elab vägivaldsest suhtest lahkunud peategelane Niina Kuittinen (Oona Airola). Ta on nüüd üksikema kahe lapsega, kes elab üsna viletsas väikses korteris ja tal ei ole rahaline seis just kiita.
Filmi alguses lendab oskamatult kinnitatud jõulukuusk kelgult kohaliku ajalehe aknasse ja purustab selle. Niina pakub peatoimetajale, et teeb akna tasumise nimel tööd, sest oskab veidi kirjutada. Mõned päevad hiljem kukubki talle sülle suur sündmus, mida kajastada. Või siis mitte, sest asjaosalised on kidakeelsed, naisajakirjanikku ei võta üldse keegi tõsiselt, peatoimetajagi soovib, et pigem kirjutataks millestki muust. Erinevaid takistusi on noore naise teel palju. Tasapisi hargneb läbi erinevate tegelaste galerii lugu allakukkunud raketist.
Mis tegelikult juhtus, mis on filmiloo aluseks? 1984. aastal, 28. detsembril, kuulsid Inari kandi inimesed kõva plahvatust ja väidetavalt osad nägid ka valgussähvatust. Ametlike kanalite poolt aga valitses vaikus. Käisid jutud, et Barentsi merel oli olnud raketikatsetus, mis sattus ekslikult Soome. Inarisse hakkasid kogunema välisajakirjanikud, kuid info toimunu kohta oli napp. 4. jaanuaril, 1985. aastal tunnistas Nõukogude Liit, et Norra ja Soome õhuruumi läbis tõesti nende rakett.
Jaanuari lõpus leidis üks põhjapõdrakasvataja venekeelsete kirjadega raketi jäänuse. Selle tükke leiti ka järvest, suuremad tükid olid nii rasked, et nende äraviimiseks oli vaja helikopterit. NSVL-i esindajad palusid juhtunu pärast vabandust. NATO oli toimunu tõttu sügavas mures, kuid ei esitanud Moskvale nooti. Olgu öeldud, et Soome oli sel ajal erapooletu riik ja rahvusvahelisel areenil sahistati seetõttu, et ega ei tea, kui erapooletu see Soome ikkagi on, kuna varjab oma saamatust õhutõrje korraldamisel.
Mis raketist edasi sai? Soome pool uuris jäänuseid ja andis siis nõukogude armeele üle. Venelastele esitati ka arve raketi kokkukorjamise ja transpordi eest, see oli 560 000 Soome marka. Täpsemalt saab selle juhtumi kohta lugeda näiteks soomekeelsest Wikipediast.
„Rakett“ meeldib mulle sellepärast, et see on hästi hea tunnetusega tehtud film. Sellel on suurepärane muusikaline kujundus, siin on ohtralt muljetavaldavalt head operaatoritööd, võimsaid droonikaadreid ja intiimseid argielu askeldusi. See on hästi eluline film, vaataja kistakse otse sündmuste keskele, hästi vahetult. Kohati kaob ära see tunne, et oled kinos ja vaatad filmi, sa oledki ise loos sees. Mulle meeldib, et ka iga kõrvaltegelane saab piisavalt tähelepanu ja näitlejate töö on väga hea. Aga eelkõige on hästi kokku pandud lugu ise – see on muudetud elavaks ja kuigi on ju selge, et päris täpselt nii see kõik ei toimunud, n-ö liha selle loo karkassil on puhas fantaasia vili, siis kokkuvõttes on tegemist hästi eheda elamusega.
Mulle meeldib see, et loo keskmes on allakukkunud rakett ja sellelt fookuselt ei kalduta liialt muudesse kõrvalliinidesse. Samas on iga tegelase eluloo taak väga täpselt markeeritud, just piisavalt palju, mitte ülemäära rõhutades. Purunenud suhted, untsuläinud armastus, uued lootused, inimlikud hirmud ja ihad, isegi paranoia, nilbed naljad, vaikne vabandamine – galerii on kirev, kuid ei muutu koormavaks. Mulle meeldib see, et kõrvalliine selles loos jagub küllaga ja on ka tärkav armastus, veidike romantikat, sest selline ju see inimloomus ongi – kõrvalekalduv. Inimene pole robot, ta ei keskendu kogu aeg vaid ühele teemale, elus on kogu aeg mingeid segajaid. Aga fookus ja loo liim on siiski allakukkunud rakett ja raketiga seonduvad sündmused.
Kui ma ütlen, et see on meisterlikult teostatud film, siis ma ei liialda. Soe, humoorikas, traagilise noodiga, kohati ähvardavas meeleolus. Ja peategelase areng on super. Lisaks sellele räägitakse filmis lapi murrakus, kuuleb ka saami keelt. Linateose välivõtted toimusid Lapimaal, kuid paljud sisevõtted tehti Eestis. Filmis saab taustarollides näha ka eestlasi.
Miia Tervo on Soomes hinnatud režissöör ja tegi oma 2019. aastal linastunud debüütmängufilmiga „Aurora“ Soome filmiauhinna Jussi jagamisel puhta töö – see teos sai võidu seitsmes erinevas kategoorias, sealhulgas parima filmi, parima režissööri, parima naisnäitleja, kõrvalosaliste jne kategooriates. Kuna „Rakett“ esilinastus Soomes käesoleval aastal ja Jussi nominatsioonid kuulutatakse välja uue aasta jaanuaris, siis ei ole veel teada, mitmele auhinnale see kandideerima hakkab. Kuid ma arvan, et kui mitte võite, siis nominatsioone jagub siin küllaga. Ma annaksin preemia nii stsenaariumi, režii kui näitlejate osas, kuigi Soome filmis oli eelmisel aastal päris tugevaid töid ja konkurents on tihe. Minge kinno, see on hea film, eriti just kinos vaatamiseks. Pettuma kindlasti ei pea.
