Tükike amatsoonide ajaloost

Sel reedel jõuab kinodesse Aafrika naissõdalastest pajatav eepiline film „Naiskuninga armee“, mis ei ole sugugi fantaasiamaailma seiklus, vaid jutustab loo tõesti Aafrikas elanud ja tegutsenud naissõdalastest.

Margit Adorf

Alustuseks tahan siiski ära mainida ka selle, et veel nädala lõpuni saab Tallinnas ja Tartus vaadata PÖFFi filme. Olgu siinkohal öeldud, et ka „Naiskuninga armee“ oli sel aastal PÖFFi kavas, seda näidati festivali esimesel nädalal ja kui lähete nüüd seda filmi kinno vaatama, siis olete tänavusest PÖFFist vähemalt ühe linateose jagu osa saanud. Riburada jõuab igal aastal kümmekond meie kodumaisel suurel filmifestivalil näidatud filmi kinodesse, seekord siis on „Naiskuninga armee“ esimene pääsuke festivali kavast suures filmilevis.

Filmi režissööriks on Gina Prince-Bythewood, kelle viimastest filmidest olete ehk tuttavad Netflixi kaudu 2020. aastal linastunud märuliga naisagent Andyst (Charlize Theron), kes oli ühtaegu bondilik ja ulmeline. Filmi pealkirjaga „The Old Guard“ saab ka praegu Netflixi kaudu vaadata, kui teil peaks alles nüüd režissööri varasema loomingu suhtes huvi tekkima. Eestikeelseid subtiitreid filmil Netflixis kahjuks ei ole.

„Naiskuninga armee“ puhul hakkab vaatajale kindlasti ühe muljetavaldavama elemendina kõrva, et sellel on väga hea muusikaline kujundus ja värske film on selle eest ka vähemalt ühele preemiale juba nomineeritud. Aga eks neid nominatsioone ja ehk ka auhindu hakkab linateosele veel tulema. PÖFFil ei osalenud film üheski võistlusprogrammis, nii et meie omalt poolt ei saa sellele midagi anda, aga kui saaks, siis muusika osas oleks tugev kandidaat olemas (artikli autor kuulub PÖFFi žüriisse – toim). Heliloojaks on Terence Blanchard, kes on siin kasutanud aafrika laulude ja rütmide elemente ja kui te varem ei ole aafrika muusikat kuulanud, siis selles filmis on see üks väärtuslikke osiseid, jõuline ja lummav.

Jõulised on ka filmi naised, kes peavad olema tugevad nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, sest ega nad niisama lõbu pärast end armee jaoks ei treeni, vaid sellise vajaduse on siiski tinginud karmid olud. Sageli on need naised, kes sõjaväe ridadesse jõudnud, ka oma varasemas elus kogenud nii vaimset kui füüsilist vägivalda, millele nad on otsustanud vastu seista.

Filmi tõsielulisus seisneb selles, et teos räägib loo Agojiedest – naissõdalastest, kes kaitsesid 19. sajandi alguses Aafrikas Dahomey kuningriiki ennenägematu vilumuse ja raevukusega. Tõsielusündmustest inspireeritud film jälgib kindral Nanisca (Viola Davis) eepilist teekonda ajal, mil ta treenib järgmist noorsõdurite põlvkonda ning valmistab neid ette lahinguks vaenlase vastu, kelle kindel siht on hävitada nende elukorraldus. Aafrikat on rüüstamas orjakauplejate hordid, kes soovivad oma laevadele lastida eelkõige inimkaupa ega taha midagi kuuldagi palmiõlist või muudest ressurssidest. Nendega on omakorda mestis võimuahned kohalikud pealikud, kes aitavad orjade leidmisele kaasa ja nabivad sealt oma vaheltkasu.

Võib küll tunduda, et mustanahalised naissõdalased on eestlase jaoks väga kauge asi, aga mõelge veidike – eestlasi on samuti läbi aegade orjastatud, ka meie rahvast on küüditatud ja meie endi rahva seas on olnud äraandjaid. See on universaalne lugu vabadusvõitlusest, millega eestlastest publikul on kindlasti palju kergem suhestuda kui mõne teise rahvuse esindajatel, kelle minevikus ei ole olnud sarnaseid kannatusi.

Viola Davis peaosalisena teeb taas suurepärase rolli. See näitleja on Oscarile nomineeritud neljal korral, millest ühel juhul ka saavutas võidu („Piirded“, 2016, parim naiskõrvalosa). Tema kõrval on filmis teisigi tugevaid näitlejannasid, üheks peamiseks nooruke Thuso Mbedu, kes mängib Nanisca kadunud tütart Nawit.

Kogu filmist õhkab uhkust oma mineviku üle, selle kõige paremas mõttes. Siin on muidugi palju traagikat ja ka karme kaklusstseene, surma, ebaõiglust, kuid selles filmis pääseb lõpuks õiglus võidule, vähemalt selles ühes suures lahingus. Ja nagu me teame, siis vähemalt praeguseks on ka orjapidamine keelatud. Maailm on liikunud paremuse poole, mis siis, et aeglaselt ja sammhaaval.

Film järgib noore neiu Nawi teekonda naissõdalaste ridadesse, tema treeninguid karmi sõjapealiku käe all. Vaataja ette tuuakse mitme erineva naise traagilised lood. Muidugi tekib ka kuuletumise konflikt – kas sõdur peab pikemalt aru pidamata käsku täitma või mitte ja kas emotsioonidest ikka on vajalik või võimalik täielikult vabaneda.

Kuigi pealtnäha on see peamiselt sõjafilm, siis inimsuhetes on siin mitmekihilisus täiesti olemas. Tegelastel on kindlad iseloomud, igaühel oma minevikuvarjud, millega võidelda. Tegelased ei ole üheplaanilised tapamasinad, nad peavad ületama ka oma sisemisi takistusi ning inimestena arenema. See on see, mis teeb ühe filmi vaatamisväärseks. Soovitan.