Tunne Kelam: lähetagem omad mehed-naised võitjate meeskonda!

Isamaa ja Res Publica Liidu esinumbrina kandideerib Euroopa Parlamenti taas Tunne Kelam. Poliitik, kes tunneb europarlamenti sama hästi kui oma taskut – ta on kuulunud ka parlamendi kahte eelmisse koosseisu ehk täpselt sama kaua, kui Eesti on europarlamendis esindatud.

Aivar Ojaperv

Hariduselt olete ajaloolane ja kui totalitaarriigis (Nõukogude Liidus) tekib juba huvi n-ö mitteametliku ajaloo vastu, siis võib sellise ajaloolase ning põrandaaluse poliitiku vahele tõmmata vist võrdusmärgi. Teie aktiivne poliitiline tegevus algas ilmselt 1970ndatel ja kuna teie tõekspidamised erinesid kardinaalselt Nõukogude riigis lubatust, siis pidite ka lugupeetud ametist Nõukogude Eesti entsüklopeedia toimetuses loobuma.

Entsüklopeedia toimetusest vallandati mind 1975. aastal. Põhjus leiti minu varasemast tegevusest: 1972. aastal koostasin ÜROle memorandumi, kus taotlesin Nõukogude okupatsiooni lõpetamist, vabu valimisi ja Nõukogude vägede väljaviimist Eestist. Ausalt öeldes oli ajavahemik vallandamisest kuni Hirvepargi sündmusteni minu kõige huvitavam eluperiood. Sel ajal hankisin infot inimõiguste rikkumiste ja repressioonide kohta N. Liidus ning aitasin seda levitada Läände. Organiseerisin arvukaid mitteametlikke ringe, kus arutati ajaloo- ning Eesti tuleviku probleeme.

Edasine oli juba asjade loomulik jätk: Hirvepark 1987. aastal, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamine 1988, kodanike komiteede liikumise algatamine 1989, Eesti Kongress 1990.

Nõukogude ajal oli riigile kahjulik info kindlalt luku taga. Kust teil tekkis huvi selle väljakaevamiseks, kuidas ühest nõukogude koolipoisist sai dissident?

Kodus valitses selgelt tõrjuv hoiak nõukogude võimu vastu. Selleks oli olemas tugev moraalne ja kristlik alus: isa oli vaimulik. Vanemad tajusid-teadsid väga hästi, mis tegelikult toimus. Pärisin kodunt mingil määral instinktiivse teadmise, et vooluga ei maksa kaasa minna, oma peaga tuleb mõelda ja analüüsida. Mõistsin juba koolis, et see ajalugu, mida meile õpetati, on võlts. Otsisin sellele alternatiive ja hakkasin juba varakult õppima võõrkeeli, et kuulata välisraadiot.

Kummalisel kombel oli osa huvitavaid infoallikaid ka avalikult kättesaadavad, tuli vaid teada, kust ja mida otsida. Näiteks tellisin endale Poola lehti, üks neist oli nädalaleht Polityka. Selles leidus õige palju informatsiooni, mis oli nõukogude propagandaga võrreldes alternatiivne.

1960-1970ndail aastail esinesin ühingu Teadus lektorina, jõudsin pidada umbes 3000 loengut peamiselt välispoliitika teemal, püüdsin oma sõnavõtud koostada nii sõltumatud ja informatiivsed kui võimalik. Olin soovitud esineja ja kommentaator paljudes kohtades üle Eesti.

Ma ei läinud kunagi kaasa ametliku valega. Üritasin säilitada isiklikku väärikust: näiteks ei hääletanud ma tolleaegsetel pseudovalimistel mitte kunagi ametliku kandidaadi poolt jms. Aga jah, paraku olid aktiivset vastupanu osutavad inimesed selges vähemuses. Tavalised inimesed hoidusid tegevusest teadlikult eemale. Ometi säilis mul üsna lai mitteametlik suhtlusring, kus sõltumatut informatsiooni levitada. Seda ka pärast minu loengute keelustamist ja vallandamist 1970ndate keskel. Sel pooleldi pagendusajal julges nii mõnigi tuttav tänaval vastu tulles kätt suruda ja poolsalaja toetust avaldada. Eks hirmud olid rahva seas suured – dissidendid istusid kaua…

Praegu on meil teised hirmud. Mul isiklikult on see hirm, et kui me jätkuvalt nii apaatsed oleme, sureme rahvusena varsti välja.

Vabadusel on mõte ainult siis, kui kodanikud julgevad ka vastutuse võtta. Ma ei arva, et olukord on lootusetu. Olen koolilastega kohtudes tajunud, et nemad muretsevad Eesti tuleviku ja hea käekäigu pärast. Riik on  üht-teist ära teinud selle nimel, et rahvas riigi eest vastutaks, aga võiks teha palju rohkem.

Kandideerite Euroopa Parlamenti. Ma nüüd provotseerin: see olevat poliitikute vanadekodu, kuhu läkitatakse need, kellest kodus enam asja pole või kellest tahetakse lihtsalt lahti saada.

Sellele, kes ihkab poliitilisse vanadekodusse, ma Euroopa Parlamenti küll ei soovita. Eesti Riigikogus oli palju tööd, aga seda ei anna Euroopa Parlamendiga kuidagi võrrelda. Konkurents 750 saadiku vahel on erakordselt kõrge, midagi pole võimalik saavutada automaatselt, ilma omapoolse pingutuseta. Ja veel: palju kolleege europarlamendist on kutsutud tagasi oma kodumaa valitsusse. Väide, nagu poleks seal midagi erilist teha, on müüt kergeusklike jaoks.

Pigem on probleem selles, et Euroopa Parlamendi liige ei saa end kodumaal kuuldavaks teha, ta pole iga päev pildis või ajalehe esikaanel. Sellest tekibki mulje, et me just kui ei tee midagi. Huvitavat infot on palju, aga napib võimalusi seda välja rääkida. Ja muidugi sõltub ka saadiku isikust, kas ta tahab ja oskab oma valijatega suhelda. Ise avaldan pressiteateid, teen igas kuus visiidi mõnda maakonda, Raadio 7s võib iga reede hommikul kuulata minu intervjuud „Nädal Euroopa Parlamendis“.

Jah, aga Venemaale ei saa Euroopa Parlament kuidagi päitseid pähe. Olgem ausad: need sanktsioonid, mis on kehtestatud, on naljanumber.

Siin on päris ebaõiglane süüdistada Euroopa Parlamenti. Meie saadikute enamus on alati toetanud jõulist lähenemist ning on väga aktiivselt osalenud niihästi Ukraina revolutsioonilistes sündmustes kui ka muudes kriisikolletes, käies seal ka isiklikult. Nõrk koht on ELi riikide valitsuste erimeelsus ja omavahelise üksmeele saavutamatus.

Mis parata – tsiviliseeritud maailm pole siiamaani õppinud suhtlema gangsteritega. Kardetakse rohkem konflikti ennast kui sellele vastuastumist. Tõsi, surve tuleb ka ärimaailmast – sanktsioonid agressori vastu pole nende huvides. Samas peaks ka ärimees mõistma, et kui praeguses olukorras püütakse saavutada võimalikult odavat lahendust, siis viie aasta pärast läheb tänane jõulisest reaktsioonist loobumine kümme korda kallimaks, kui Venemaal lastakse edasi mürgeldada. Vaikselt on hakanud juba tekkima arusaam, et tegu pole ainult Venemaa-Ukraina konfliktiga, vaid Putini plaanid ulatuvad Ukrainast palju kaugemale.

Samas oleks Venemaa tegevusele suhteliselt lihtne piiri panna, sest nende majandus on väga rabe, sõltudes väljaveetavast toormest ning selle hindadest. Kriis on välja toonud ka selle, et suur osa n-ö vanast Euroopast elab ikka veel eilses reaalsuses. Üht teist on Euroopa Parlament siiski ära teinud: näiteks märtsikuu resolutsiooni, kus mõistetakse hukka Venemaa invasioon Ukrainasse, õnnestus mul sisse suruda punkt, mis mõistab tingimusteta hukka Venemaa kurikuulsa kaasmaalaste kaitsmise poliitika, millega Kreml õigustab sõjalist sekkumist naaberriikidesse. Vana Euroopa ei pööranud sellele doktriinile varem mingit tähelepanu, ei tajunud, kui ohtlik on see tegelikult.

Eesti kuus Euroopa Parlamendi saadikut on kui piisk meres. Kas meie hääl on üldse kuulda?

On kuulda, kui saadik on ise aktiivne ja suhtlemisest huvitatud. Teine väga oluline asi on enda taha saada võimalikult tugev fraktsioon. Seetõttu on tähtis, et Eesti esindajad kuuluksid fraktsiooni, millel on Euroopa Parlamendis ülekaal ja mõju. Meie kuuest saadikust kolm kuulub hetkel liberaalide fraktsiooni (Reformierakonna ja Keskerakonna nimekirjast valitud saadikud – toim.), aga sel fraktsioonil on vaid kümnendik Euroopa Parlamendi kohtadest. Mina kuulun Euroopa Rahvapartei /Euroopa Demokraatide/ fraktsiooni, see on suurim fraktsioon, omades 34 protsenti kohtadest. Sotsialistidel on 25 protsenti ja roheliste fraktsioonil, kellega liitus ka Indrek Tarand, vaid 7,5 protsenti.

Suures fraktsioonis asju ajades on tulemus palju parem. Ilmselt jääb sama kohtade jaotus kehtima ka pärast kevadisi valimisi. Siit minu soovitus valijatele: lähetagem omad mehed-naised võitjate meeskonda.

Mida saab Eesti saadik Euroopa Parlamendis veel Eesti heaks ära teha?

Selgitada meie ajaloolist tausta. Seda, et natsism ja kommunism on võrdselt kuritegelikud režiimid. Eesti saadik on Euroopa Parlamendis kui külakooli õpetaja, kõige raskem on kolleegide huvi äratamine. Nende teadmised Ida-Euroopast, rääkimata Eesti ajaloost, on hämmastaval kombel äärmiselt puudulikud. Toon näite: saadikutele näidati Andrzej Wajda suurepärast filmi “Katõn”. Saal oli pilgeni täis, aga Lääne-Euroopast pärit saadikuid oli seal vaid kümmekond! Kuid visa töö tasub end ära. Suutsin 2009. aasta aprillis läbi viia EP esimese resolutsiooni „Euroopa südametunnistus ja totalitarism“, mis asetas selge võrdusmärgi natsismi ja kommunismi vahele. Andsin oma fraktsiooni toetusel välja ingliskeelse koguteose „Euroopa taasühinemine“, mis esmakordselt toob ühes köites ära kümne endise kommunismiriigi lähiajaloo. See raamat on praeguseks tõlgitud juba seitsmesse keelde. Teadvustame Balti riikide lähiminevikku arvukatel seminaridel ja kuulamistel. Järjekindel töö toob tulemusi.

Väljatõste

Tunne Kelam

Sündinud 10. juulil 1936 Valgamaal. Keskkooli lõpetas Tallinnas. 1959. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna. 1959-1964 ENSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi vanemteadur ja 1965 – 1975 Eesti Nõukogude Entsüklopeedia vanem teadustoimetaja.

1975. aastal vallandati poliitilistel põhjustel ametist ja tegutses kuni 1987. aastani pooleldi põranda all. Töötas 1977 – 1987 Ranna sovhoosis öise töölisena.

Tunne Kelam toetas algusest peale Eesti iseseisvuse taastamist Eesti Vabariigi õigusjärgluse alusel, olles 1989 üks Eesti kodanike komiteede loomise initsiaatoreid. Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige ning Eesti Komitee esimees. 1992 – 2004 Riigikogu liige.

1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige, 1993-1995 selle esimees. Pärast ERSP ühinemist 1995 Isamaaga oli 2001. aastal erakonna üks presidendikandidaate; 2002–2004 Isamaaliidu esimees. Valiti 2004 ja 2009 Euroopa Parlamenti, kus on selle suurima fraktsiooni, parem-tsentristliku Euroopa Rahvapartei liige. Ta kuulub väliskomisjoni ning julgeoleku ja kaitse allkomisjoni. EP esimese küberjulgeoleku ja küberkaitse raporti autor (2012).