Uimasevõitu, laialivalguv, kuid sellegipoolest sümpaatne
Sel nädalal jõuab kinodesse näitleja Jesse Eisenbergi autorifilm „Tõeline valu“, milles ta on ise stsenaariumi autor, režissöör ja ka peaosaline. Film pärjati Sundance’i filmifestivalil parima stsenaariumi auhinnaga. Paneb küll imestama, kui halva stsenaga need teised filmid siis olema pidid, kui see parimaks hinnati.
Margit Adorf
Muidugi võib oletada, et indiefilmide festivalil võibki just see film olla kõige paremini läbi komponeeritud looga ja sihtgrupile kordaminev. Kõige suurem panus loo sümpaatseks muutmisel on aga vast Kieran Culkinil, kes mängib Benji Kaplanit, David Kaplani (Jesse Eisenberg) karismaatilist vennapoega. Kui keegi mõtleb, et mis sugulus Kieranil on kuulsa Macaulay Culkiniga („Üksinda kodus“), siis Kieran on Macaulay noorem vend.
Näitleja Jesse Eisenbergi jaoks on see stsenaarium teine täispikk film stsenaristi ja režissöörina (eelmine oli 2022. aastal kinodesse jõudnud „When You Finish Saving the World“). Tema tunnustuseks tuleb öelda, et uut linateost peetakse suureks hüppeks looja arengus, see tähendab, et tõenäoliselt Eisenberg jätkab autorifilmidega ja pahur kriitikutädi ehk saab järgmisel korral Eisenbergi juba rohkem kiita. Tema näitlejaroll siin linaloos ei ole aga kuigi erinev sellest, mida ta tegi filmis „The Social Network“ (2010) või ka „Zombieland“ (2009, 2019). Muide, kõrvalepõikena mainin, et sel aastal peaks kinodesse jõudma „Zombieland 3“, treiler sellele on juba väljas.
„Tõelise valu“ puhul on minu jaoks aga kummaline see, et filmikriitikud on vähemalt ühel korral just seda teost nomineerinud parimaks komöödiafilmiks. No hädapärast võib ju tunnistada, et selles on muhelema panevaid kohti ja film tervikuna on väga sooja emotsiooniga vendluse lugu, aga nii lõbus see asi nüüd ka ei ole, et lausa parimaks komöödiaks sobiks. Seda enam, et suur rõhk on holokaustil ja peategelased käivad ka koonduslaagris ekskursioonil (seal õnneks ei püüta kildu rebida).
Kieran Culkin aga võitis oma rolli eest selles filmis Kuldgloobuse parima meespeaosalisena, lisaks on ta selle osatäitmise eest saanud veel teisigi parima rolli preemiaid erinevatel festivalidel. Selle vastu ma ei vaidle üldse – tema pärast tasub filmi vaadata küll. Kuid ma soovitan uudishimu rahuldamiseks siiski kinno minna, sest need aeglasevõitu filmid on kinos paremini talutavad ja mõjusamad kui kodus diivanil vaadates. Ma ise vaatasin seda kodus ja seetõttu ilmselt ka minu filmielamus kannatas, nii et soovitan enda viga vältida.
Kierani puhul on just nimelt seda rolli nimetatud ka läbimurderolliks, kuigi mees saab tänavu juba 45-aastaseks ning tal on filmirolle praeguseks tehtud nüüdseks küll ja kuhjaga. Esmakordselt nähti teda kinolinal 1990. aastal, filmis „Üksinda kodus“, kus ta mängis Fullerit, olles toona 10-aastane. Fuller oli selline väike suurte prillidega sell.
Kierani tänavuse Kuldgloobuse kõrval on seni tähtsaim preemia 2022. aastal saadud parima näitleja Emmy, mis anti sarjas „Succession“ tehtud Roman Roy rolli eest. Kuldne Gloobuski ehtis tema trofeeriiulit sama rolli eest. Enne seda aga oli tema viimane suurem tunnustus tõesti 20 aastat tagasi, mil ta noppis mitmetelt festivalidelt auhindu filmis „Igby Goes Down“ (2002) tehtud töö eest.
Aga aitab nüüd taustainfost, veidi räägin ka filmist. Nagu öeldud, siis peategelasteks on juudiverd David ja tema vennapoeg Benji, kes on sündinud ja elavad USAs. Hiljaaegu on surnud nende vanaema, kes oli Benji jaoks maailma kõige lemmikum inimene. Valdavalt elavaloomuline Benji langeb aeg-ajalt sügavasse melanhooliasse ning pärast tema enesetapukatset on David tema pärast mures ja nii broneerib ta neile reisi Poolasse, et austada mälestust vanaemast, käia vanaema noorepõlve linnas ja veeta koos lapsepõlvesõbra ja sugulasega aega.
Film on üles ehitatud kahe mehe kontrastidele ja sisemisele valule. David on kogu aeg olnud rohkem selline, kellel kõik tuleb raskelt, pingutusega. Tal on obsessiiv-kompulsiivne isiksusehäire, mille vastu ta ravimeid võtab. Ometi on just tema see, kellel on korralik elamine New Yorgis, armastav naine ja laps. Võib öelda, et ta on õnnelik selles elu punktis, millesse ta on jõudnud.
Benji aga pole iial täiskasvanuks saanud, pole tal ei naist ega lapsi, ta on seni elanud ema garaažis savu tõmmates ja kui ta ei oleks seda tüüpi inimene, kes tuppa astudes igasse seltskonda elu sisse puhub, siis ilmselt peetaks teda täielikuks pettumuseks ja perekonna mustaks lambaks. Tõsi, veidike seda siiski ka tehakse.
Film ongi kahe mehe kulgemise lugu, taustaansambli moodustavad reisikaaslased, kes on valinud sama giiditeenuse, mille teemaks on holokaust. Viimane ei ole filmis siiski kuigi olulisel kohal, vaatajale näidatakse küll erinevaid monumente ja on ka stseenid koonduslaagri memoriaali külastamisest, kuid seal giid ei lobise ja õnneks nii tõsise teema üle ka keegi nalja ei püüa visata.
Kandev roll filmis on erinevatel dialoogidel ja kuigi Benji on justkui selle loo kõrvalosaline, peamine tegelane on oma siseheitlustega David, siis minu kui vaataja jaoks oli just Benji tegelaskuju selleks põhiliseks, kellele haigutuste vahel kaasa elada, kuigi tema tegelaskuju tausta avati otsesõnu vähem.
Kahe mehe omavaheline dünaamika oli hästi paigas ja kui teil on soov vaadata mõnd siirast ja südamlikku lugu, siis seda see film on küll. Uimasevõitu, laialivalguv, aga sellegipoolest sümpaatne. Soovitan eelkõige neile, keda huvitab näitlejate töö filmis.
