Ukraina on tugeva iseseisvuse ja loominguliste inimeste maa

24. augustil täitus kuus kuud päevast, mil Venemaa alustas sõda Ukrainas. 24. august on ka Ukraina 31. iseseisvuspäev. Ukraina pealinnast sõja eest Eestisse põgenenud Alla Volik jagab leheveergudel oma ja kaasmaalaste loo.

Igal ukraina perel on erinev lugu. Kellegi pereliige läks sõja puhkedes kaduma. Keegi tuli sugulaste ja sõpradega koos. Keegi tuli üksi. Inimesed on väga erinevad. Iga lugu on eriline. On perekondi, kelle laps on juba Eestis sündinud. On tuldud erinevatest linnadest: Herson, Nikolajev, Kiiev, Harkov, Mariupol, Dnepr.

Marina on pärit Mariupolist ning nagu minagi, elab praegu Eestis, Rakveres. Ta on sisemiselt väga tugev ja positiivne naine.

Kolm-neli päeva pärast sõja algust tundus talle, et Mariupolis on siiski kõik tavapärane: oli rahulik, transport toimis. Ühe päevaga aga katkes kõik: kadusid elekter, gaas, vesi, internet. Kõlasid lasud. Päev-päevalt muutus see kõik üha hullemaks.

18. märtsi öösel lendas äkitselt midagi läbi nende korteri – nad võtsid mõned olulised asjad ja põgenesid majast, millest püsti oli ainult pool. Järgmisel hommikul varises maja kokku.

Mariupolis purustati maju üksteise järel. Pidevalt kuskil midagi põles ja suitses.

Marina koos kahe tütre ja emaga põgenes Rostovi kaudu Sankt Peterburgi, sealt edasi jõudis Narva, kust nad suunati Pärnu ja lõpuks Rakverre.

Algul nad elasid Eesti riigi abiga kuu aega hotellis, said kolm korda päevas süüa ning läbielatust toibuda. Seejärel andis linn elamispinna ühiselamus. Marina on tänulik, et teda on Eestis palju aidatud, seda on teinud õpetajad, sotsiaaltöötajad, linnavalitsus. Praegu käib ta tööl ühes tehases ja plaanib minna eesti keele kursustele. Loomulikult soovib ta kolida oma korterisse, kuid üürihinnad on väga kõrged.

Ta kaks tütart on saanud käia sel suvel mitmes laagris ja neile on seal meeldinud. Marina on väga tänulik, et selliseid asju on lastele korraldatud. Sel sügisel lähevad tütred Rakveres kooli.

Kui kodumaal käib sõda, on pikemaid plaane aga raske teha.

Mina olen pärit Kiievist. 23. veebruaril olin viieaastase tütrega oma vanemate juures äärelinnas. Enne kella viit hommikul ärkasin kohutavate häälte peale, mida polnud kunagi varem kuulnud. Kiiev on suur linn, 3 miljonit inimest. See on lärmakas linn. Aga seda häält ei suutnud ma seostada millegagi, kuni taipasin – need on pommid. Olin šokeeritud.

Sügisel ütles mu isa, et sõda võib puhkeda. Aga ma ei tahtnud sel teemal rääkida. Inimesed rääkisid palju sõjast, aga keegi ei kujutanud ette, et midagi sellist võib praegusel ajal juhtuda…

Sel varahommikul oli liiklus Kiievis väga tihe, apteekidest osteti ravimeid, automaatidest võeti raha välja.

Mu vanemad elavad 16kordses majas. Naabrid jooksid, keegi karjus, keegi oli hüsteerias. Inimesed olid šokis. Küsiti naabritelt, mida teha. See üks päev kestis nagu terve nädal – lihtsalt nii palju asju juhtus. Samal päeval kell 16 oli esimene õhuhäire. Olin väga hirmul, sest kuulsin seda esimest korda elus. Naabrid ütlesid, et tuleb alla minna. Minu vanemad ei tahtnud kuhugi minna, kuid mina jooksin tütrega treppidest alla. Varjendit sel majal ei olnud, läksime keldrisse. Hiljem varjusime metroos.

Otsustasin tütrega minna sõprade juurde kesklinna, kelle maja juures oli kunagine varjend, mis oli muudetud tätoveerimissalongiks ning sinna lubati inimesi ööbima. Olime seal tütrega komandanditunni ajal kümme ööd.  Pidevalt kõlasid sireenid, kuulda oli linna lähedal plahvatavaid pomme. Iga päevaga muutus olukord ohtlikumaks, kauplustes jäi toiduaineid vähemaks.

Mu isa oli noorena sõjaväepiloot ja ühel hetkel ta ütles, et nüüd on aeg minna. Tahtsin jõuda Lääne-Ukrainasse. Mu isa oli valmis oma autoga sõitma ja meid tütrega kaasa võtma, kuid ema keeldus lahkumast, ta jäi Kiievisse. Kui tavaliselt võtab sõit aega 24 tundi, siis nüüd kulus selleks neli ööpäeva, sest liiklus oli tihe ning komandanditundide ajal ei saanud sõita.

Mu vend elab juba kümme aastat Tallinnas, ta naine on Eestist pärit. Ning vend kutsus meid Eestisse, ütles, et riik aitab põgenikke. Sõitsime kahe päevaga Tallinnasse, olime paar päeva venna juures, kuid ei tahtnud olla talle koormaks, sest neil on väikesed lapsed ja üsna kitsas.

Riigi poolt anti meile majutus Nelijärve puhkekeskuses. Selsamal päeval kui sinna jõudsime, sai pihta see varjend Kiievis, kus olime olnud. Sel hetkel sain aru, et otsus lahkuda oli õige.

Saime Nelijärvel elada kaks kuud, seejärel mõned nädalad ühes majas, mida üks eesti mees meile ajutise elamispinnana pakkus ning sealt edasi juba Rakveres. Algul kriisitoas, siis ühiselamus. Ka mu ema otsustas Kiievist lahkuda ja jõudis tuttavate abiga meie juurde juunis.

Mu elu on väga palju muutunud. Olen tulnud suurlinnast, kus elu kees, väga väikesesse paika. Olen väga tänulik, et saan töötada praegu OG Elektra videovalvemeeskonnas, olen väga tänulik oma osakonna töötajatele, kes on väga toetavad.

Ukrainas töötasin DJna, see oli mu hobi ja töö, igal nädalavahetusel mängisin klubides ja sündmustel. Olen küll ülikoolis õppinud lingvistikat, kuid mu süda kuulub muusikale, see teeb mu õnnelikuks, paneb südame põksuma ja silmad särama. Ka Eestis olen saanud end veidi DJ proovida ja saanud mõned kutsed ning loodan, et saan seda aeg-ajalt nädalavahetustel teha.  

Olen koos paljude ukrainlastega tänulik Eestile ja tema inimestele, et oleme saanud kõik vajaliku. Paljud eestlased ei teeskle mõistmist, vaid mõistavadki, avavad oma südame. Me kõik otsime end selles uues olukorras.

Mu süda on aga Ukrainas. Kahtlemata on 24. august ukrainlaste jaoks väga tähtis pidupäev. Ukraina on tugeva iseseisvuse ja loominguliste inimeste maa. Usume oma võitlejatesse. Oleme muidugi väsinud sellest sõjast, aga meie rahvas ei anna alla.

Alla Volik

Instagram: djakkadj

Kiiev, purustused Kirillivska tänaval. Foto: Alla Volik