Üks mees, tuhat juttu
Eesti üks tippteatreid NO99 on saatnud oma endise näitleja ühemehetükiga „Kodumaa karjed“ mööda maad rändama, et meenutada publikule, mis kõik uuel iseseisvusajal toimunud on.
Tõnu Lilleorg
Üheksakümnendatel nimetati moodsaid tantsupidusid reivideks. Võrreldes ööklubidega mängiti neil pidudel teravamat muusikat ning tantsida võis vabalt üksi. Üks mu pidude asjatundjast tuttav ütles siis, et disko on nagu pesemine švammiga, reiv aga nagu pesemine harjaga. Puhtaks saab küll mõlemaga, aga vahe on sees.
„Kodumaa karjed“ on kindlasti „hari“. Võrdluseks, Peeter Oja eelmine ühemeheetendus „Kui loll võib inimene olla!“ oli üsna stiilipuhas „švamm“, kuna sellise pehmema pesu juurde kuulub püüd meeldida võimalikult paljudele, rääkides pretensioonitutest igapäevaasjadest.
Neist räägib ka moekalt tossudes ja ülikonnas Jaak Prints, kes pärast mõneaastast pausi taas lavalaudu tallab. Kuid etenduse teemad kujutavad endast ülireljeefseid, tuumakaid ja hästi üldistavaid katkendeid viimase veerandsajandi Eesti elust ja kohati ka vene keeles. Kuuleb lõike spordireportaazhidest, riigimeeste kõnedest, loosungitest, intervjuudest, lugejakirjadest ja lehekuulutustest. Samuti kehastub Prints hetkega erinevateks tuntumateks või tundmatuteks tegelasteks.
Etenduse tundeskaala on lai. Alates sellisest üliõdusast juturingist koopas, kus kohalviibijate nägudel veiklevad lõkkeleegid ja jutuvestja räägib kõige magusamatest ja toredamatest juhtumistest, mida kõigil mõnus kuulata on.
Siis jälle rebib jutulõng kui ootamatu tuuleiil kuulaja kõige metsikumate juhtumiste keskele, kus tekib lausa ärevus ja imestus, mida kõike küll kodumaa kamar kandma on pidanud.
Peab kiitma Printsi näitlejatööd, kuna ta kasutab miimikat, zheste ja häält meisterlikult, on laval orgaaniline ja parasjagu pingestatud. Eriti hästi tulid tal välja sellised muhedad tüübid nagu Arnold Rüütel ja Tartu jaamakorraldaja.
Ei tea miks – ehk minu elukoha tõttu suhteliselt lähedalVargamäele, kus teater ja Anton Hansen Tammsaare suure au sees on? -, tekkis mul etendust vaadates hämar seos meie klassikuga. Ei oskagi täpsemalt eritleda, kas ehk mõni joon näitleja välimuses või on põhjuseks etenduse eriline kodumaine kõla, aga selline assotsiatsioon tõesti tekkis. Kuigi kuuldavasti väliselt ja käitumiselt üsna tagasihoidlik, ei olnud Tammsaare sugugi leige oma teostes ega ühiskondlik-filosoofilistes esseedes ja arutlustes.
Kiidan siinkohal ka NO99 teatrit, et nad selle etenduse ringreisile on saatnud, sest kus mujal kui Eesti erinevates kantides saab see tükk oma suurema kõlapinna leida. Publik näeb kohale tulles moodsat teatrit ja võib saada puudutatud meie lähiajaloost.
Olgu üles loetud ka kohad, kus „Kodumaa karjete“ etendused septembris toimuvad: Viljandi, Põlva, Tapa, Tallinn, Narva, Türi, Tartu ja Haapsalu.
Etenduse ainuke lavakujundus on madal poodium, millel Jaak Prints seisab. Foto: Tiit Ojasoo
