Üks soovitus ja üks hoiatus

Sel nädalal jõuab kinodesse mitu uut huvitavat filmi, täna tutvustan neist kahte ja seejuures soovitan sõjafilmi ning hoiatan muusikafilmi eest.

Margit Adorf

Ma soovitan kinno, ja just kinno, vaatama minna režissöör Alex Garlandi uut täiesti geniaalset ja raputavat filmi „Kodusõda“. Seejuures esmalt hoiatan, et filmi juures olevat märget, et see on alla 14-aastastele keelatud, tasub tõsiselt võtta, kuna filmis on palju mällusööbivaid vägivallakaadreid. See linateos nõuab kindlasti küpset kaasamõtlemist, see ei ole traditsiooniline sõjafilm või kangelasmärul, vaid pigem vaatamine, mis poeb naha alla ja jääb veel mõneks ajaks kummitama. Kui lähete filmi vaatama koos oma 14+ vanuses lapsega, siis olge valmis selleks, et pärast peaksite nähtu üle ka tõsiselt arutama.

„Kodusõda“ on ühest küljest ulmefilm, kuna niisuguseid sündmusi, nagu lugu kirjeldab, reaalselt USAs kunagi juhtunud ei ole. Tegu on fantaasiaga sel teemal, mis siis saaks, kui peaks puhkema uus kodusõda, kaasaegsetes oludes. Filmi peategelaseks ei ole sõjafilmidele traditsiooniliselt mingi sõdur-kangelane, kes vapralt vaenlasi trotsib ja omasid abistab, vaid peategelaseks on fotograaf. Veel enam – ta on naine.

Rindefotograaf Lee (Kirsten Dunst) rändab koos väikese ajakirjanike grupiga ja ühe noorukese fotograafineiu Jessie’ga (Cailee Spaeny) läbi sõjast räsitud Ameerika ja jagab talle oma elutarkusi. Taustaks on vägagi realistlikud lahingustseenid, mis aeg-ajalt muutuvad omamoodi kummituslikuks muusikavideoks. Olukorra tõsidust rõhutavad stoppkaadrid-fotod surmast, kannatustest, hävingust.

Samas ei ole film üdini masendav, vaid selles leidub mitmeidki niisuguseid kohti, mis mõjuvad naljakalt. Ja seda on niisuguses raskesti seeditavas filmis vaja. Raskesti seeditav ei ütle ma sugugi paha pärast, see on siinkohal pigem kompliment – tegemist on mõtlema raputava filmiga. Seda enam on oluline, et linaloo juurde leiaksid tee laiem hulk inimesi, mitte vaid see publik, kes harilikult sõjafilmi peale kokku lendavad nagu kärbsed meepoti juurde.

Filmi sündmustik kerib lahti sellest, et USAd valitseb juba kolmandat ametiaega järjest pukis olev diktaatorlik president (Nick Offerman) ning riigis on puhkenud ulatuslikud mässud ja relvastatud kokkupõrked. Fotograaf Lee eesmärk on minna koos kirjutavate ajakirjanikega Washingtoni, et seal intervjueerida presidenti. Teekond on eluohtlik ja jõudmine Washingtoni läheb sõna otseses mõttes üle laipade. Filmi lõpus ei tasu oodata mingit happy endi ehk seda, et kõik laabub ja kõik on õnnelikud. See on trauma. See on šokk. Film on meisterlikult üles ehitatud, tõeline kandidaat aasta parimale filmielamusele. See on tõsine ja kange kraam, mis lõikab teravalt.

Noorelt surnud lauljatari Amy Winehouse’i elust on nüüd aga mängufilmi versiooni teinud režissöör Sam Taylor-Johnson, peaosas Marisa Abela. Kui te olete näinud 2015. aastal valminud dokumentaalfilmi „Amy“ ja see meeldis teile, siis pigem soovitaksin nüüd mängufilmi versiooni vahele jätta, kuna peaosaline Abela ei kanna rolli eriti hästi välja. Lisaks on Winehouse’i kujutatud väga lamedalt, ning linateos ei paku mitte midagi uut. Ei ole seal mingit erilist autori vaatenurka, ega mitte midagi muud väärtuslikku inimesele, kes juba teab Amy Winehouse’i elulugu.

Võrdluseks: näiteks eluloofilmid Elvisest („Elvis“, 2022, rež Baz Luhrmann) või Elton Johnist („Rocketman“, 2019, rež Dexter Fletcher), bändifilm The Doorsist („The Doors“, 1991, rež Oliver Stone) on suurepärased ja tõelised kunstiteosed, pakuvad midagi lisaks juba varem ilmunud dokfilmidele, lisaks omanäolisi kunstilisi lahendusi ja tõepoolest – elamust.

Uus mängufilm Amy Winehouse’ist paraku paremate muusikafilmide sekka ei platseeru. Noorem muusikahuviline, kes alles avastab Amy Winehouse’i muusikat, võib sealt ehk enda jaoks midagi leida, aga sel juhul soovitan siiski üles otsida juba eespool mainitud linateose „Amy“ (2015, rež Asif Kapadia), mis võitis ka parima dokfilmi Oscari, BAFTA preemia parima dokfilmi kategoorias, Euroopa parima filmi preemia ja veel kümneid autasusid. Mängufilm tuleb nüüd küll pea kümme aastat hiljem kui see dokk, aga paraku oli dokfilm nii kõva saavutus, et keskpäraseks jääv mängufilm ei suuda seda üle trumbata.