Ülistuslaul tavalisele inimesele ehk kuidas Hendrik Toompere oma onu lavastusse pani
Igas inimeses on vähemalt üks lugu, mida rahvale kas leheartikli, raamatu või näidendi vahendusel jutustada. Seda paistab hästi teadvat lavastaja Hendrik Toompere, kes värskelt esietendunud lavastuses „Onu Aare“ võtab fookusesse n-ö lihtsa inimese, oma tänaseks manala teele läinud lihase onu.
Kristjan Roos
Tegelikult ei olnud Toompere onu Aare muidugi kuigi tavaline tegelane, seda isegi groteskse nõukogude aja kontekstis. Tuli ju mehe tööraamatust välja, et Aare oli oma elu jooksul töötanud rohkem kui 50 töökohal. Just väljailmunud tööraamat andiski Toomperele inspiratsiooni oma onu elu Eesti Draamateatri lavale tuua.
Taavi Teplenkovi kehastatud onu Aare tegelaskuju on igal juhul suur õnnestumine. Teplenkov mängib lihtsa inimese eriliseks, tõestades, et ka tavalise inimese väiksed teod, mõtted ja hirmud on tähtsad ja võivad mõnes kontekstis osutuda lausa suurteks.
Isegi kui mõnes stseenis jääb onu Aare justkui tagaplaanile, aitab ülejäänud näitlejaansambli mäng kaasa, et ka siis tõuseb fookusesse ikkagi peategelane. Kuigi kõik näitlejad mängivad hingestatult, tõuseb teistest ehk pisut rohkem esile onu Aare isa Herman Kruusenberg, keda kehastab Tõnu Kark. Isa Herman on mees, kes näidendis kummitab Aaret isegi hauataguselt. Pole ime, et kogu Aare elus ongi isal eriline roll, sest Herman Kruusenberg osales maadlejana 1920. aasta Antwerpeni olümpial.
Ilmselt just seetõttu on Aare üks parasiitsõnu „Antwerpen“ ning ehk tuleb isa omaaegsest saavutusest otsida ka seda, miks Aare enda eneseteostus jäi just selliseks, nagu see jäi.
Eeldanuks, et „Onu Aare“ on tükk, mida vaadates saab lakkamatult naerda. Muidugi ongi lavastuses eelkõige minevikku mäletavatele inimestele üksjagu äratuntavat situatsioonikoomikat, kuid tüki meeleolu on pigem melanhoolne. Aga see tuleb lavastusele pigem kasuks. Melanhoolse emotsiooni tekkele aitab kaasa kunstnik Ervin Õunapuu lavakujundus ja Lauri Kaldoja muusikaline kujundus.
Miks tasub „Onu Aare“ vaatamist? Kindlasti sellepärast, et mõista: kellegi elu pole kuidagi väheväärtuslik. Teisalt ja vahest rohkemgi annab „Onu Aare“ võimaluse liikuda ajas tagasi nõukogude aega ja tuletada meelde, kuidas vanaisade-vanaemade maal asuvates kodudes alevielu käis. Ja neil, kes toonast elu pole kunagi näinud, annab „Onu Aare“ hea võimaluse sinna maailma sisse piiluda.
Eesti Draamateatri suure saali laval leiavad igapäevaelus sügavust Taavi Teplenkov ja Merle Palmiste. Foto: Mats Õun
Hendrik Toompere „Onu Aare“
Lavastaja Hendrik Toompere
Loomingulises meeskonnas Ervin Õunapuu, Lauri Kaldoja, Üüve-Lydia Toompere, Tauno Makke
Osades Taavi Teplenkov, Indrek Sammul, Priit Võigemast, Raimo Pass, Uku Uusberg, Marta Laan, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Sulev Teppart ja Martin Veinmann
Esietendus 20. märtsil 2016
