Ulmeline „Düün: teine osa“ hoiab kõrget taset
Sel nädalal jõuab kinodesse ulmesaaga „Düün“ teine osa ja fännid ei pea pettuma – uus osa ei ole kindlasti kehvem kui oli esimene, mis jõudis kinodesse 2021. aastal.
Margit Adorf
Teist osa ei ole küll eriti mõtet vaatama minna neil, kes ei ole esimest osa näinud. „Düüni“ esimest filmi saab praegu vaadata näiteks Telia TV Inspira kanalilt ja see on olemas ka videolaenutuses. Kel Inspira kodus Telia kaudu olemas, see lisatasu maksma ei pea. Raamatu lugemine enne filmi vaatamist ei ole niivõrd oluline, aga konkreetse ekraniseeringu esimene film võiks enne teist nähtud olla, muidu jäävad mõned asjad loo osas segaseks.
Olgu öeldud, et teise osa jutustamisel ei jõua film veel finaali, tulekul on ka kolmas osa, kuid selle väljalaskmise aeg ei ole veel sugugi kindel, kuna töö kolmanda filmi kallal pole veel õieti alanud ning kahe esimese osa režissöör Denis Villeneuve ei soovi seda kiiresti konveiermeetodil valmis treida. Seega, pole erilist lootust, et kolmas osa valmiks enne 2028. aastat ja seegi tärmin on ehk ennatlikult varajane, kuna Villeneuve rõhub sellele, et tema soovib eelkõige panustada kvaliteeti ja eks see ka õige ole. Kui kolmas osa tehtaks kiirustades ja oleks oluliselt kehvem kui kaks esimest, siis see oleks ju täiesti häbiväärne fopaa.
Filmis „Düün: teine osa“ jätkub lugu selle koha pealt, kus laastavas massimõrvas ellu jäänud Paul Arteides (Timothée Chalamet) tõuseb jüngrite toel ja ema mahitusel kõrberahva liidriks ning saab filmi lõpuks võimule. Teel sinna tuleb tal ületada mitmeid takistusi ja läbida erinevaid tuleproove, ta armub kõrbeneid Chanisse (Zendaya), kuid too on igasuguste prohvetlike ettekuulutuste uskumisel tõrges.
Loo sisu ei olegi tegelikult siin nii oluline, see, mis põhiliselt vapustab ja vaimustab, on audio-visuaalne teekond, mille juures sisuline osa on pigem vaid garneering. Tegemist on võimsa vaatemänguga, mida ilmestab suurepärane Hans Zimmermanni muusika. Filmi võiks võimalusel vaadata korralikus IMAX saalis, sest siis tõesti tunnete, kuidas suurte maausside väljailmumisel põrand väriseb ja kui jubedad on need suured vürtsikaevamismasinad ja ulmelised kopterid ning emalaevad.
Eraldi esiletõstmist väärib sissevaade Harkonnenite klanni elule ja iseäranis Feyd-Rautha Harkonnani sünnipäevapidustustele. Kes on varem näinud filmi „Elvis“, kus noore Elvise rollis säras magus moosipoiss Austin Butler, siis siin filmis Feyd-Rautha osa tehes saab ta võimaluse kehastuda kalgiks psühhopaadiks. Taplus suurel areenil, Harkonnenite paraad ja nende palee sisemised vaated on supersünged, kuid ülimalt esteetiliselt vaatemängulised. See osa filmist moondub oma tonaalsuselt sinaka alatooniga must-valgeks, kergelt määrdunud monokroomseks. Võimas visuaal, mida soovitan oma silmaga kinos suurel ekraanil vaadata.
Mõjusalt on lahendatud naiste rollid, iseäranis mällusööbivad on teadjanaised oma peaehete, näomaalingute ja looridega, siin on palju suurepärast kostüümikunsti ja kunsti üldisemas plaanis. „Düüni“ ulmemaailmale on lähenetud detailisohke pühendumusega ja samas mõjub see maailm siiski meile loomulikuna, mitte üle võlli veidralt.
Pauli ema Jessica (Rebecca Ferguson) on justkui oma rolli valatud, ta on ühtaegu võimujanune ja ettevaatlik, hoolitsev ja riskiv. Naistest teeb kõige nõrgema rolli Florence Pugh printsess Irulanina, jäädes suhteliselt iseloomutuks ja kuidagi nagu ülearusekski, kuid üldiselt tasub kogu näitlejateansamblit kiita – täiesti talumatult halba näitlemist selles filmis ette ei tule.
Kui välja arvata see üks stseen, kus Chani annab Paulile kõrvakiilu, mis ajas mind isiklikult täiesti närvi. Millal ometi lõppeb see naiste rollidele kõrvakiiluandmise stseenide kirjutamine? Iseäranis neile rollidele, kes on oma laksuobjekti silmini armunud. Kui palju armunud naisi te teate, kes peksavad oma mehi lahtise käega näkku? Seda jaburam on niisugune asi ulmefilmis, kus naisosaline on vapper amatsoon, sõdalane, kes treenitudki taluma erinevaid kriisiolukordi ja mõtlema seejuures ka strateegiliselt. See muidugi on kivi stsenaristide kapsaaeda ega näitleja pole selles süüdi, kui niisugust lollust täisveenvalt esitada ei suuda.
Filmi läbivaks teemaks on sõda, siin on suured massistseenid, plahvatusi ja lähivõitlust, nii mõnigi tegelane tapetakse pistoda või noaga, kõrisid lõigatakse läbi nagu möödaminneski, on laibahunnikuid ja süüta linnukeste põletamist. Sellegipoolest ei serveerita vägivalda siin ülemäära suures lähivaates, veri väga ei pritsi ja mingeid täiesti talumatult võikaid kaadreid vaatajale näkku ei paisata. Suur osa jääb vaataja enda mõttemaailmas läbitöötamiseks. See ei ole väikeste laste muinasjutufilm, kuid puberteediealised võib julgelt kinno lubada. Natuke suudeldakse, palju võideldakse, kuid kõik jääb siiski ka nõrganärvilistele talutavatesse piiridesse. Kui soovite näha turvalist ja samas heatasemelist kaasaegset ulmefilmi, mis annab ka mõtteainet võimu, armu ja sõja üle, siis minge vaadake „Düüni“.
