Ulmeline kratt ja veel ulmelisem teadus
Selle suve hittfilmiks on kahtlemata kauaoodatud „Kratt“, mis küll valmis juba eelmisel aastal ja mida sai esmakordselt näha PÖFFi ajal lastefilmide programmis. Kinodes laiemalt jookseb see aga nüüd, ma soovitan mitte võimalust maha magada ja kinno minna.
Margit Adorf
Kratiga on selline lugu, et see kas meeldib väga või pigem üldse mitte. Nii et selline oma-silm-on-kuningas tüüpi film. Kinodes on see juba jõudnud Kuulutaja puhkuse ajal joosta ka, nii et väga pikalt ma sellel ei peatu, küllap juba olete jõudnud vaadatagi või kuulnud-lugenud arvamusi-arvustusi.
Ütlen küll mõne sõna autori kohta – režissöör Rasmus Merivoo on see mees, kes tuli filmindusse otsejoones kultusfilmi tiitli saanud filmiga „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“ (2006). Tegemist oli bakatöö filmiga ja seda sai vadata veebis. Film oli nii jabur, et seda on raske sõnadesse ümber panna, see on midagi sellist, mida peab omal nahal kogema.
Vahepeal tegi Merivoo tavalisemaid asju, näiteks võis teile ehk meeldida mängufilm „Buratino“ (2009) või teleseriaal „Süvahavva“ (2012). Kratt on nüüd uus ja pöörane, tulnuka-kvaliteediga kraam, aga muidugi suur samm YouTube-filmist edasi. Tegemist on õuduskomöödiaga, mille tegevus toimub suvel maal vanaema juures.
Nagu filmi pealkirigi ütleb, siis tuleb mängu Kratt, mille vanaema meisterdab kõiki esivanemate reegleid silmas pidades… Kuid muidugi ei lähe kõik nii nagu vanasti, sest maailm on muutunud. Muutub ka Kratt… Lugu on samuti Rasmus Merivoo sulest ja igati klassikalise muinasjutu vääriline. Kui armastate eesti folkloori, minge kindlasti vaatama!
Kui aga on selline tunne, et ei taha kinno minna, samas midagi põnevat võiks filmidest vaadata, siis käimas on Tartuff ehk Tartu filmifestival, mis seni on olnud küll peamiselt armastusfilmidele keskendunud, kuid sel aastal on fookus teadusel. Ühe sellise filmi noppisin soovitamiseks välja Tartuffi veebikinos vaadatavate filmide seast.
Kes viitsib Tartusse kohal sõita – seal saab filme näha tasuta, kes eelistab kodus vaadata, siis selleks minge PÖFFi veebikino lingile https://poff.elisastage.ee/. 4-11. augustini on seal vaadatav Tartuffi programmi kuuluv dokumentaalfilm „Viga maatriksis“, mis on sedasorti film, et võib rahulikult kasvõi nutitelefonist vaadata, siin on olulisemaks sisu ja kinosaali see film kindlasti ei nõua.
Küll aga soovitaksin seda vaadata seltskondlikult, et hiljem teemat omavahel arutada.““Viga maatriksis” tutvustab simulatsiooniteooriat ehk filosoofilist suunda, mille puhul on välja käidud mõte, et meie maailm ei olegi “päris”, vaid et me elame arvutiprogrammis. Umbes midagi sellist, mida oleme näinud ulmefilmis „Maatriks“ (1999).
2003. aastal ilmus Nick Bostromi teadustöö simulatsioonreaalsusest, see on kerge vaevaga internetist leitav ja seda saab pdf-formaadis tasuta lugeda. Bostromi uuringu detailsest raportist tuli välja, et kõige tõenäolisemalt kasutavad arenenud tsivilisatsioonid tehnoloogiat erinevate simulatsioonide loomiseks, mis omakorda tähendab tõenäoliselt seda, et meid ümbritsevas kõiksuses on palju rohkem simuleeritut kui päris reaalsust. Bostrom ise saab ka filmis sõna.
Simulatsiooniteooria ei ole siiski mingi uus leiutis, juba antiikfilosoofid arutasid selle võimaluse üle, ka sellest tuleb filmis juttu. “Viga maatriksis” käsitleb simulatsiooniteooriat päris põhjalikult ja arutletakse ka selle varjukülgede üle, ehk mis saab siis, kui keegi hakkabki ümbritsevatesse suhtuma nii nagu teised ei oleks „päris“. Intervjueeritakse oma vanemad tapnud noormeest…
Suhtuge filmi selles suhtes ettevaatusega ja teismeliste vaatajatega arutage teemat. Kohati on see lugu nii pöörane, et võib jääda mulje nagu oleks üles otsitud kamp mõne ususekti skisofreenikuid. Siiski, see on puhas teadus. Film on veider, aga see ei ole kindlasti ajupesu. Jällegi, ümber jutustada on seda võimatu, peate omal nahal proovima. „Viga maatriksis” esilinastus sel aastal Sundance’i filmifestivalil.
Foto: Kaader filmist Kratt, kus ka virtuaalreaalsusel on oma koht. Pressimaterjalid
