Ulmemärul multifilmis
Sel nädalal jõuab kinodesse animeeritud ulmemärul lastele „Lemmikute kompanii“. See on samaaegselt nunnu ja õudne, väga veider, kuid sugugi mitte halb kompott.
Margit Adorf
Kui kõhklete, kas jõulufilmi üldse soovite vaadata või kõhklete, sest teate, et mitmed kriitikud on sellele linateosele andnud madala hinnangu, siis lisan omalt poolt segadust ja ütlen, et tubli keskmine, võiks isegi öelda, et päris korralik meelelahutus.
Nii filmi lugu kui ka visuaal on eklektiline sümbioos erinevatest varemnähtud filmidest. Natuke tuttavad on justkui kõik selle tegelased, alates nunnust sõber-robotist („Kuus kangelast“, 2015) kuni robot-dinosauruste („Lelulugu“) armee ja hiiglaslike tulnukämblikuteni („Maailmade sõda“, 2005). Loo sisu on samuti korralik kompott juba nähtud erinevatest filmidest, aga…
See film on ju eelkõige suunatud lastele ning lapsed ei ole veel jõudnud koguda nii suurt filmivaatamise kultuurkihti, et neid see erinevate killukeste kokkupanemine kuidagi väga häiriks. Nende jaoks võib film ikka olla uus ja lahe lugu. Kuigi eks see ole ikkagi selline, et kümmekond erinevat ulmefilmi on ühte patta kokku visatud – korralik Hiina ersats.
Igal juhul, peategelaseks on kodutu koer nimega Roger, kes elab ulmelises robotite linnas. Seal elab ka inimesi koos oma lemmikloomadega, kuid kõik raskemad tööd on antud robotite teha. Robotid on näiteks politseinikeks ja poemüüjateks. Linna valitseb mingi kuri geenius, kes ühel päeval hiiglaslike ekraanide vahendusel teatab, et tal on nüüd inimestest kõrini ja nemad koligu välja.
Edasi läheb suuremaks madinaks, Roger, kes on leidnud endale sõbraks ühe hüljatud roboti ja lisaks juhuslikult lemmikloomade ilusalongist kamba koduloomi, asub võitlusesse kurjuse vastu. Näeb tagaajamist robotite armee poolt, teiste robotite viha tolle lemmikloom-roboti vastu, teadlasel ülekäte kasvanud eksperiment, vahepeal väike bande ülesöönud kiskjaloomi, kelle rolliks on lihtsalt vaatajal meelt lahutada jne.
Korralik tsirkus, päris normaalne ulmemärul. Kui ei teaks, et keegi kuskil on juba samasid motiive mõnes teises filmis kasutanud, siis poleks häda midagi. Tempokas, seiklusrikas, nalja saab ja lõpulaul on ka tore (seegi mahavuhitud).
Pean ütlema, et minu laps on kodus vaadanud (minu maitse jaoks) palju kehvemate vahenditega tehtud palju igavamaid filme ja ka rõõmsalt kaasa elanud. Nii et kui ta sunniks mind seda filmi vaatama, siis sellisel vanemakohustuse täitmise skaalal ma võin öelda, et seda suudaks kaks korda isegi täitsa rahulikult kaasa vaadata. See on suur kompliment. Ja kindlasti on suureks plussiks ka see, et kinodes saab filmi vaadata toredasti dubleeritult.
Linateose režissööriks ja stsenaristiks ei ole siiski mitte hiinlane, vaid sakslane, Reinhard Klooss, kes tegi ühe sarnase filmi, „Animals United“, ka 2010. aastal. Selles loos olid tegelasteks metsloomad. Võrreldes varasema filmiga on uus igal juhul palju põnevam. Mina pigem soovitan kui laidan.
Meeldetuletuseks aga veel niipalju, et kes ei julge või ei viitsi praegusel pimedal koroonaajal kinno minna, siis kuni 6. detsembrini on võimalik veel kino.poff.ee lehel vaadata PÖFF-i filme. Valik on muutunud kitsamaks, kuid siiski on, mille seast otsida. Valikus on veidi üle kaheksakümne mängu- ja dokumentaalfilmi kokku 12 programmist, sealhulgas enamik auhinnafilme.
Lemmikud, kes peavad päästma oma linna. Foto: pressimaterjalid
