Unenäod mõjutavad meid
On inimesi, kes ei mäleta oma unenägusid, aga aimavad, et midagi vist oli. On inimesi, kes väidavad täiesti kindlalt, et nad ei näe üldse mingeid unenägusid. Ja siis on need, kes näevad värvilisi unenägusid, mis on kohati lausa sellised, et unenägu ja päriselu võib sassi minna.
Taani animafilm „Unenägude meistrid“ räägib loo perekonnast, kus kõik tegelased näevad unenägusid, igaüks veidi omal moel.
Peategelaseks on teismeline tüdruk Minna, kes elab koos isaga. Tema ema on perest lahus, rändab mööda maailma ja annab kontserte. See pole aga niisama turnee, vaid ema ja isa ongi lahku läinud ja isa on jõudnud sinnamaale, et soovib oma ellu tuua uue naise.
Ühel päeval kolibki uus naine sisse ja koos temaga saabub täiesti põrgulik beibe Jenny. Olgu öeldud, et uus naine ei ole mingi kuri võõrasema, ta paistab väga sõbralik ja ei hau kurje salaplaane, ka ei ole tal plaanis Minnat kuidagi tuhkatriinurolli lükata.
Kurjuse kehastuseks on selles filmis Jenny, kelle elu sisuks on Instagram ja kelle jaoks on tegelikult Minna koju sattumine samuti suur tragöödia, sest talle ei sobi selles maamajas miski. Jenny hakkabki kohe saabudes käituma kui pirtsakas printsess, nabib endale Minna voodi, laseb hamstri puuri panna ja ähvardab, et see „rott“ tuleb üldse minema saata.
Minna aga on tüdruk, kes ei kasuta üldse nutitelefoni, ta ei pööra tähelepanu oma garderoobile ja talle meeldib lihtsalt veeta aega koos isaga. Ema kaotuse tõttu näeb ta aga hirmuunenägusid sellest, et jääb ilma ka isast. Ühe sellise unenäo käigus juhtub aga unenäomeistril äpardus ja Minna satub kulisside taha.
Minna jaoks avaneb unenäodimensioonis täiesti uus maailm ja ta saab teada ka saladuse, et unenägude kaudu on võimalik inimesi mõjutada. Nüüd tärkabki tal plaan, et tuleb Jenny panna hamstrit armastama. Siit saab alguse pöörane ja lausa eluohtlik seiklus, mis muidugi lõppeb õnnelikult, sest tegemist on ju lastefilmiga.
Eestikeelne pealelugemine on väga hästi õnnestunud, eriti peaks kiitma Jenny osatäitjat Nete Tiitsaart, kes mõjub instabeibe rollis väga ägedalt, mitte ülepaisutatult, vaid autentselt. Kuna tegemist on algupäraselt Taani filmiga, siis said pealelugejatel seekord ilmselt ka veidi vabamad käed kui Disney toodangu puhul, mille dublaažid on kõik justkui ühe vitsaga löödud ja kõlavad kõrvakriipivalt võltsilt.
Animatsioon mõjub samuti veidi kodusemalt kui disnikate puhul, siin on kohati tunda sipsiklikku kodukootust. Ainus suur miinus filmi puhul on see, et laule napib. Õigupoolest Eesti versioonis jääbki meelde vaid see pala, mida laulab kaugel eemal viibiv ema.
Tegelikult on filmi nimimeloodia hoopis kepsakam tantsulugu, originaalis Mike Vasko esituses. Eesti versioonis see kõlama ei jää. Kui viitsite otsida, siis Youtube’is on muusikavideo pealkirjaga „Don’t Wake Me“ olemas, lastele kindlasti meeldib.
Kokkuvõttes on „Unenägude meistrid“ südamlik koguperefilm, üsna lihtsakoeline, sobib umbes alates viiendast eluaastast. Päris esimeseks filmiks, mida laps üldse kinos näeb, arvatavasti ei kõlba, sest seal on vahepeal ka üsna hirmsaid kohti, kus mängu tuleb jube suur robot-ämblik.
Kui peres on rohkem lapsi, võib väiksemad julgelt kinno saata ka koos teismelistega, sest igav ei tohiks hakata ka suurematel lastel.
Ääremärkusena lisan veel, et kes tahab ikkagi midagi täitsa täiskasvanutele, siis tasub proovida Veiko Õunpuu uut filmi „Viimased“, mis Rakvere kinno samuti sel nädalal jõuab. Ma ise seda veel näinud ei ole, kuid treileri põhjal on alust arvata, et Õunpuu on läinud tagasi juurte juurde ja uus töö ei ole abstraktne eksperiment, vaid pigem midagi „Sügisballi“ laadset.
Seekord toimub tegevus Soome tagumises otsas, mängivad valdavalt soome näitlejad. Õunpuu filmid on kõik nagunii sellised, et neid peab omal nahal kogema, seega soovitan kinos ära vaadata enne kui koroonapiiranguid karmistama hakatakse.
Margit Adorf
Hetk animafilmist „Unenägude meistrid“. Foto: pressimaterjalid
