Unenäoline lavalugu Marlene Dietrichist esietendub homme
Rakvere Teatri väikese saali lavale jõuab homme Eili Neuhausi lavastus „Kuhu küll kõik lilled jäid?“, kus mängivad Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi-Efert ja Madis Mäeorg.
Kolmekümnendatel Hollywoodi staaride koorekihti kerkinud Dietrichi välimuse firmamärgiks olid multifilmilikud kulmud kaardumas üle poolkinniste sumedate silmade, mida lausa skulptuursed põsesarnad veelgi esile tõid. Dietrichi läbimurderoll oli Lola-Lola, meelas ööklubi lauljatar filmis „Sinine ingel“.
Lavaloo autor, vene näitekirjanik Aleksander Stroganov, on erialalt psühholoog ja Lichtfeldti sõnul kodumaal väga mängitud. „See on teada, et Marlene tahtis olla tegelikult ooperilaulja ja ka surra ooperilaval, nii kirjutas vähemalt tema tütar,“ rääkis näitlejatar. „Ehk siit saigi Stroganov inspiratsiooni kirjutada Marlene´ist natuke unenäoline lugu ja panna lavale kaks naist, kellest teine, Norma, on Marlene´i alter ego.“ Normat mängib Marin Mägi-Efert.
„Stroganov näitab ühe loomeinimese erinevaid külgi ja ka varjukülgi, seda, millest ta on pidanud loobuma, mida ta on pidanud taluma. Marlene armastas väga oma tütart ja johtuvalt oma elukutsest ei olnud tal tütre jaoks piisavalt aega. Armastus lapse vastu, kuidas öelda – loomeinimese põdemised, miks ta ikkagi pea 40 aastat varjas hilisemas elus end inimeste eest – selle ümber Stroganov siis fantaseerib,“ rääkis Lichtfeldt. Lavastuses kuuleb muidugi kõiki Dietrichi kuulsaid laule. „Neid peab kindlasti kuulama saksa ehk originaalkeeles,“ soovitas Lichtfeldt. Selle, kas ta ise ka laulab, jättis näitlejatar veel saladuseks.
Dietrich laulis, siis juba ameeriklasena, oma kuulsaimat laulu „Lili Marleen“ inglise keeles sõja ajal rindel olnud sõduritele. Sõja lõpu poole kõlas see igatsusest laterna all kohatud neiu järele jutustav laul ka Saksa poolel. „Ma arvan, et suur osa Marlene´i elust, tema hingest jäi sõjaväljadele, sinna, kus ta käis sõdurpoistele esinemas, nii-öelda nende meelt lahutamas. Väga suur osa tema hingest sai ilmselt maetud koos väga paljude sõduritega. Marlene oli täiesti sõjavastane,“ avas Lichtfeldt veel ühe tahu kuulsa filmidiiva elus. Samas on lavastuses kergust ja huumorit, tantsu ja sõud. „Marlene´ist ei saaks lugu ilma selleta teha,“ lausus näitlejatar, „laval näeb ilusat Marlene´i“.
Blondi Marlene´i kehastamise teeb Lichtfeldtile lihtsamaks eelmisest suvest pärit uus soeng. Maasikablondi juuksevärvi valis näitlejater suvelavastuse „Kui seda metsa eest ei oleks“ kunstniku Irina Marjapuu soovitusel. „Et oleks pehmem mulje,“ meenutas Lichtfeldt ka tänavu suvel Kukrusel mängitava suvelavastuse sünnilugu. „Tegelane lõikab oma patsi ära ja kuna publik istub väga lähedal, ei oleks parukaga õnnestunud ära petta,“ selgitas Ülle Lichtfeldt.
Tõnu Lilleorg
