Urmas Vadi mängib Rakvere Teatris lasteaeda

Täna esietendub Rakvere Teatri väikeses saalis Urmas Vadi autorilavastus „Lasteaed“. Kunstnik on Pille Jänes, valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater), videokunstnik Epp Kubu. Osades astuvad üles Jaune Kimmel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas.

Urmas Vadiga vestles „Lasteaiast“, elust ja mängust Urmas Lennuk.

U. L.: Näidend „Lasteaed“ on tekstina väga lahtine mäng, kus tegelasteks nii lapsed kui täiskasvanud, kõik muidugi lasteaiaga seotud. Kokku lausa 22 erinevat tegelast. Kuidas sellisel suurel seltskonnal silma peal hoida? On sul mingid prototüübid või kasutad isiklikke seiku elust?

U. V.: Näidendis on tõesti ka mingisugused olukorrad, mida olen ise läbi elanud või millesse sattunud – või mille sisse end ette kujutanud. Elad ja elad ja siis muudkui kogud endale mingeid loomakesi, kollektsioneerid juhtumisi ja inimtüüpe, ja kui tarvis, võtad nad taskust välja, laotad laiali. Niimoodi ma oma tekste kirjutangi tavaliselt.

U. L.: Aga kas sa märkmeid teed?

U. V.: Inimesi ja prototüüpe küll üles ei märgi, nemad tulevad õnneks ise meelde ja trügivad paberile. Kunagi hakkasin kirjutama sellist raamatut nagu „Elu mõttetusest“ ega tahtnud midagi pikka kirjutada, pigem selliseid lühikesi miniatuure. Seda kirjutades ma korraga avastasingi, et elus juhtub pidevalt naljakaid-lollakaid seiku, ja lihtsalt kirjeldasin neid. Lõpuks saingi enam-vähem pool raamatut sellistest seikadest kokku. Aga muidu ma tüüpe eraldi üles tähendada ei armasta. Need tulevad salvest. Ikka oled ju elanud ja kohanud erinevaid inimesi. Elu on sageli huvitavam ja rikkam kui fantaasia.

U. L.: Aga juhtumid elust ja sellised igapäevased seigad? Tavaliselt tuleb palju märkamisi ja mõtteid poes, bussis või teatris, kohvikus. Mina ise märgin need siis süles, muidu ei tule vajalikul hetkel meelde.

U. V.: Jah, seiku ja mõtteid loomulikult märgin üles. Aga tegelastega ma nii ei tee. Tegelasi on lihtne leida – vaatad aknast välja ja juba nad tulevadki sinu juurde.

U. L.: Kuidas sul endal lasteaiaga suhted on? Selles näidendis on kaunis elulised suhted nii laste kui lapsevanemate vahel, mis omakorda põimuvad. On siin isiklikke mälestusi lasteaiast või isiklikke kogemusi lapsevanemana?

U. V.: On küll. Ma olen olnud aasta või paar isegi lasteaia hoolekogus. Ja kuna mu enda kolm last on ka kõik lasteaias käinud, siis sellega on hästi vastakad tunded. Ühelt poolt oli seal lapsena tore mängida ja olla, ehkki magamine mulle kohe üldse ei meeldinud. Samuti oli seal üks suurem poiss, kes kiusas kogu aeg – ebameeldivaid asju mäletad ju ikka. Aga ühel hetkel oled sa äkki ringiga lapsevanemana tagasi sealsamas lasteaias. Mõned asjad on muutunud, aga olemus on lasteaial sama. Mis käivitaski mind ennast selle kirjutamisel – samamoodi lähed keema ja kettasse mingite väga väikeste asjade peale, kui keegi hakkab koosolekul rääkima, et mida jõulupaki sisse panna, kas komm või raamatuke! Selle arutamine ajab inimesed nii pöördesse, et minnakse isiklikuks ja vastikuks ja õhk on kohati nii paks, et lõika või noaga. Otsekohe on selline isiklik värk. Elus ongi teatud ruumid või olukorrad, mis on kuidagi nii laetud. Näiteks korteriühistu koosolek on kindlasti koht, kus inimesed ei suuda ennast tagasi hoida. Ja lasteaed on ka kummalisel kombel selline kuum koht.

U. L.: Lõpuks on tegemist ju lastega, kes on meile väga tähtsad. Nagu ühistukoosolekul võideldakse sageli oma kodu eest. Eks need on meile eestlastena siis ikkagi olulised asjad veel, mis on iseenesest armas.

U. V.: Jah. Oleme kõik vaid inimesed, kes tahavad parimat. Lihtsalt alati ei tule välja.

U. L.: Pille Jänes on kunstnikuna „Lasteaeda“ loonud äärmiselt põnevad kostüümid. Proovidega alustatakse teatris varem ja tegelased võtavad näitlejatel juba vormi ning kuju, kui kostüümid ja dekoratsiooni detailid hakkavad proovisaali jõudma. Näitlejatelt oli kuulda, et kostüümid hästi meeldisid ja nendega on väga lõbus. Ma käisin ise ka vaatamas ja nende väljanägemine on ikka väga õnnestunud. Kas need kostüümid proovisaali jõudes tegelasi ümber kujundama ei hakanud?

U. V.: Ei, need on andnud just seda hoogu, mida meil vaja! Need on tegelikult laste kombekad, millega nad ringi sebivad ühes stseenis… Ja need on jälle ühed toredad asjad seal lasteaias. Kui ma ise mõtlen tagasi lasteaia peale, siis meenub just kulgemine sinna. Läbi pimeduse. Lavastuses ongi need tegelased nagu mingid tähekesed kombedes, Nagu mingisugused pallid või Michelini mehikesed, keda veetakse läbi hommikupimeduse, kuhugi lasteaeda. See oligi see teine tugev tunne, mille pealt ma „Lasteaeda“ kirjutama hakkasin. Tunne, et keset ööd kistakse sind unisena soojast voodist välja, pakitakse kombesse ja keegi veab sind kuhugi… Lasteaeda. Need kostüümid peaksid seda suurt segadust toetama, mis neis lastes tegelikult valitseb. Momendil on kombed meil küll vaid ühes stseenis, aga need meeldivad meile ja proovime neid rohkem kasutada. Näitlejad juba ütlesid, et kui lavastus kunagi mängukavast maha läheb, siis tahaks hirmsasti neid pärast endale saada.

U. L.: Ma nüüd natuke laiendan küsimust, et „Lasteaed“ on ka eneseotsingu lugu? Lugedes aimdus mul küll väga suuri teemasid, mis meid elus kummitavad, nii laste kui lastevanematena.

U. V.: Eneseotsingu lugu on see kindlasti. Lapsed otsivad elus nagunii kogu aeg oma kohta, kuigi sageli intuitiivselt. Samas on täiskasvanud seal kõrval isegi veel abitumad enda otsingutes. Nemad on ühe tiiru elus juba ära teinud ja teavad, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Lastel lasteaias on veel lootus ja kõik uksed lahti.