Uskumatu hoolimatuse suvi

Sõidan mina teisel puhkuse päeval jalgrattaga mööda laia ja siledat riigimaanteed. Kuulen ja näen, mul on rattal tahavaatepeegel, et tagant läheneb poolhaagisega kallur. Tõmban üle pideva joone viimasele asfaldiservale, siis näen, et ikka on vähe, keeran kruusale ja lõpuks leian end kraavi servalt kõlkumast. Kallur riivab minu lotendavat särgivarrukat, mina lendan ehmatusest ja auto kiirusega kaasnevast õhupuhangust kraavi. Tee on nii tühi-tühi ja nii sirge-sirge. Kallur kütab peatumata ja suunda muutmata edasi.

See ei ole ajakirjanduslik liialdus. Täpselt nii oligi. Ma jõudsin sellele kallurile paari kilomeetri pärast järele – masin teenindas teeremonti – ja esimese hooga tahtsin kallurijuhile sõna otseses mõttes kallale minna. Aga siis mõtlesin, et puhkus alles algas, kui rekkamehel juba maanteel minust sügavalt ükskõik oli, siis asi tal mulle mutrivõtmega üle küüru äsada.

See ei olnud ainus intsident. Umbes 400 maanteel veedetud kilomeetri jooksul oli sarnaseid või pisut vähem ohtlikke olukordi veel vähemalt viis. Ja ALATI üritas minuga jõudu katsuda suur veoauto.

Ma ei ole jalgrattahuligaan

Mis teil arus on, veoautojuhid, tahaksin karjuda? Kuidas kõik ülejäänud liiklejad saavad üksteisega, ja eriti nõrgematega arvestatud, kuid teie mitte? Ma saan aru, et tööpäevad rasked, väsimus kallal, palk väike, ülemus siga jne, kuid kas siis selle pärast peate mitte milleski süüdi olevaid rattureid hirmutama.

Ausõna: ma ei ole jalgrattahuligaan. Võimalusel kasutan kergliiklusteed, kuid paraku neid veel kõikjal pole. Ma ei sõida maanteel kõrvuti, ma ei tolkne telgjoonel. Pigem, kui teekate vähegi võimaldab, sõidan maantee piirjoone kraavipoolsel küljel. Aga mida lähemal ma kraavile olen, seda lähemalt te, rekkamehed, minust möödute. Teil ei ole autodel rooli ja pidureid? Või jäin ma oma 130 kilo ja seljakoti külge seotud oranzhi ohutusvestiga teile märkamatuks?

Paar päeva hiljem lugesin ajalehest, et motopolitseinik peatas Lääne-Virumaal veoautojuhi, kelle sõiduvõtted olid enam kui kahtlased. Selgus, et mees polnud mitte purjus, vaid haige. Tervis pole oma teha, aga ma küsin ikkagi: kus su mõistus oli, mees? Tunned ennast halvasti, aga ikka sõidad edasi? Mina oma jalgrattaga sõidan halvimal juhul omasuguse pikali, aga sina oma suure autoga tapad kümme minusugust, kui juhtimisega hakkama ei saa.

Pole mõtet üles lugeda kas või viimase nädala traagilisi liiklusõnnetusi, kus hoolimatu (alkoholijoobes, haige, lihtsalt tropi) juhi süül hukkusid täiesti süütud inimesed. Ka jalgrattur.

Sellisel roolikurjategijal peab ikka s…t elu olema, muud seletust mul pole. Normaalset elu elav inimene ei saa muutuda teiste ja ka iseenda vastu nii hoolimatuks, et istub lakku täis peaga rooli, sõidab teise inimese surnuks ja isegi ei peatu.

Ühiskonna õiglustunne – kõige kõvem seadus

Või soodustavad seda kõike siiski seadustesse kirja pandud reeglid, mille vastuvõtmise poolt pole ei mina ega ilmselt ka ükski lehelugeja olnud? No ei ole normaalne, et roolijoodik, kes sõitis surnuks 14aastase tütarlapse, võib täna rahumeeli autoga edasi sõita, sest kohus pole tema kohta veel otsust teinud ja juhtimisõigust ära võtnud. Kas sellise „süütuse presumptsiooni“ kehtestaja saab selle jaburusest alles siis aru, kui tema enda lähedane sõna otseses mõttes tapetakse?

Ühiskonna õiglustunne polevat piisav põhjus roolijoodiku jalameheks jätmisel, targutas keegi ametnik kolmapäevases Eesti Päevalehes. Halloo, mees, mida sa räägid? Isegi kui see nii on, siis vali vähemalt sõnu, ära tee hukkunu lähedastele ja kõigile kainelt mõtlevatele inimestele haiget. Ühiskonna õiglustunne ongi see kõige kõigem seadus, kõik ülejäänu on vaid peegeldus, mis on seadusetäheks vormistatud kellegi huve arvestades. Mina olen riik, naabrid Jüri ja Mari on riik; parteikontori tagakambris kokku vusserdatud tekst, mis läbi häda on Riigikogus seaduseks nimetatud, ei ole veel riik.

Vaidlete vastu? Eks vaielge. Näiteks kelle huvides lubab uus korrakaitseseadus taas avalikes kohtades tina panna? Minu jaoks on kahtlusaluseid kaks: alkoholitootjad ja riigi eelarve koostajad. On ju ministergi välja öelnud, et avalikes kohtades joodi nagunii ning politseil polevat ressurssi nii tühise asjaga tegelemiseks. Kes võttis politseilt ressursid ära?

Kusjuures see ei ole tühiasi: ma pole kindel, et paar pistelist politseipatrulli läinuks rohkem maksma kui avalikes kohtades purjutajate tekitatud laga koristamine (ihusilmaga nähtud pudelihunnik Pirita rannas).

Karistused on liiga leebed ja kogu lugu. See jutt, et karistusi ei saa rangemaks muuta, kuna vanglad on niigi ülerahvastatud, ei päde. Kui vanglakohti on liiga vähe, siis tuleb neid juurde teha ja kogu lugu. Arvestades, milliste rahvusmuuseumite ja kultuurikatelde ehitused Eesti riik rahaga üle külvab, peaks meil seda purukest ikka jaguma.

Uppunud kotkad

Hoolimatuse alla liigituvad ka tänavusuvised loendamatud uppumissurmad. Esiteks ei hoolinud hukkunud ise endast, teiseks ei hoolinud neist sõbrad-tuttavad. Nagu tegelikkus tõestab, siis kampaaniad „purjusujumise“ kahjulikkusest ei aita.

Pigem tekib taas seos loaga avalikus kohtas juua – tõmban endal rannas kartmatult nina täis ja sööstan siis kotkana lainetesse… Unustades, et kotkas ei oska ujuda.

Aivar Ojaperv