Uskumuste kohaselt põhjustasid haigusi tuul, vesi ja kuri silm

Folkrorist Marju Kõivupuu kõneles Lääne-Virumaa Keskraamatukogus pärimus- ehk rahvameditsiinist. Teadlane tutvustas vanade eestlaste uskumusi ning tõdes, et kahjuks puudub tänapäeva Eestis ülevaade rahvaravitsejate tegevusest.

Ülle Kask

Folklorist Marju Kõivupuu meelest on külatargal ja ravitsejal erinevatel aegadel oma roll olnud. „Kui nõukogude ajal räägiti kõikvõimalikest alternatiivsetest võimalustest liiga vähe, siis nüüd liiga palju,” ütles ta.

Kõivupuu tõdes, et tänapäeval puudub absoluutselt igasugune ülevaade, missuguseid ja kui palju meil Eestis tegutsevaid rahvaarste või sensitiive on. „Tean, et käiakse hästi palju vähidiagnoosiga, kus akadeemiline või tõenduspõhine meditsiin on veel suhteliselt jõuetu.”

Kõivupuu nentis, et mõned rahvatohtrid jõuavad meedia vahendusel ajalehtedesse või televisiooni, kus neid meeleldi ekspluateeritakse, sest klikke on ju vaja saada. „Aga seda, kuidas televisioonisaateid tehakse ja materjale kokku ning usutavaks lõigatakse, tean ma juba 30 aastat. Tegelikult ei tea me ka näiteks Naistelehes või Õhtulehes kirjutajate tausta, seepärast tasuks teinekord mõnd üllitist lugedes pea selge hoida,” toonitas ta.

„Meil on praegu igasuguseid erinevaid meditsiinipraktikaid ja levib idamaine meditsiin. Kas kõik see, mida pakuvad erinevad ravitsejad, kellel on oma tervisekäitumisega seotud filosoofia ja maailmavaade, on ikka õige? Usaldame ju oma tervise nende kätte,“ arutles folklorist.

„Kaika Laine, Vigala Sass ja Gunnar Aarma ütlesid kohe, kui ühe või teise probleemi lahendamine polnud nende võimuses. Neil oli meedikutega rohkemal või vähemal määral koostöö. Ma ei ole kindel, kas tänases Eestis tegutsevatel inimestel on side meedikutega või tahavad nad lihtsalt natukene teenida inimese pealt, kes on hädas. Niisugune veelahe jääb alati,” jätkas Kõivupuu.

Rahvameditsiini tõlgendab igaüks isemoodi

Kõivupuu, kes on rahvameditsiini süvitsi uurinud ja väitekirja kaitsnud, märkis, et ühe inimese jaoks tähendab see näiteks taimeravi, mil tervenemise eesmärgil juuakse kummeliõie või palderjanijuure teed. Kellegi jaoks on see ehk massööri juurde minek või ta laseb endale nõelu panna või mesilasel end nõelata, et talvel liigesed ei valutaks.

„Ja saabki kokku võtta, et rahvameditsiin on suur sületäis laialivalguvat sajanditepikkust materjali, mis räägib väga palju sellest, missugune inimene on üldse terve, missugune aga hädine ja haige,” kõneles Kõivupuu. „Kindlasti on rahvameditsiin hästi pikaaegse traditsiooniga ja kannab väga paljut, mida inimesed minevikust taasavastavad.”

Teadlane oli kaasa võtnud 1870. aastast pärit vanima eestikeelse meditsiiniraamatu, kus õpetatakse muuhulgas, mida teha, kui on „maupõletik“ või sooltepõletik. Tollal soovitati, et igas korralikus majapidamises võiks olla äädikas, ingver ja kamper. Koduapteegis pidi kindlasti leiduma glaubrisool, kübarmust, oksendamiserohi, puuõli ehk oliiviõli, rinnarohi, sinep, soolikarohi, salpeeter ja väävel.

Haigusi soovitati arstida aurutamiste ja vannitamistega, märja mähisega ja oma korjatud rohtudega. Põhjalikult on kirjeldatud, kuidas ravimitaimi korjata ja kasutada.

Kust need haigused siis tulevad?

Kõivupuu rääkis, et vanasti ei puutunud inimesed väga palju teistega kokku, oli oma kindel kogukond ja rahvad nii tihti paigast paika ei liikunud. „Kui me praegu läheme mõnda piirkonda, kus on haigused, millega me pole harjunud, oleme seal püsti hädas. Näiteks roosihaigus – selline punetav põletik, kuhu palavik sisse läks, jõudis Eestisse koos ristisõdijatega. Ka tänapäeval võiks kasuks tulla talupojatarkus, et võõrsilt toodud esemetega on võimalik haigust ühes tuua. Reisime maailmas palju ringi ja ei tea, millised pisilased mõne esemega kaasa tulevad.”

Folklorist kõneles, et vanal ajal oli haigestumiste kohta palju uskumusi. Arvati näiteks, et haigused tulevad tuulest. Tuul ise ei tee paha, aga kui inimesel on juba viirus sees, teeb järsk temperatuuri muutus ja värske õhk ta haigeks. Sellepärast ei tahtvat vanemad inimesed akent lahti teha. Tuulepuhangud võivad tuua kaasa ka rabanduse ja lendva, mil äkki käib mingi nõks ja selg ongi paigast ära.

Usuti, et ka veest võib saada haigusi ning kui inimene jääb maa pinnale magama, saadavad maakamara all elavad väikesed olendid talle erinevaid haigusi. Surnu viimse soovi täitmatajätmine võis aga põhjustada surnuks ehmatamist või unetust.

Haigust võis ka külge nõiduda. Kui paha silmaga inimene käib külas ja tuleb sinu elamisse ning jätab su juurde midagi maha vedelema, siis oleks mõistlik see talle ruttu tagasi viia. Arvati, et too luges pahad sõnad peale ja tõi sulle midagi halba koju.

„Kui veel kurjast silmast rääkida, siis me teame, et ega eestlased kedagi ei kiida,” toonitas Kõivupuu. „Juba usuisa  Martin Luther, kelle sünnipäeva me 10. novembril tähistame, uskus, et kuri silm või paha pilk võib mõjuda lapsele halvasti. Kurja silmaga käib kaasas kiitmine – kui midagi või kedagi liiga palju kiita, lähevad tegelikult asjad vastupidi ja laps jääb hoopis haigeks. Sellepärast rinnalapsega eriti väljas ei käidud. Meie tänased emad toovad oma pisipere kohe sotsiaalmeediasse, käivad nendega igal pool väljas. See kindlasti ei lähe kokku esiemade tarkusega, et väikest last tuleb kurja silma eest hoida. Aga sealgi on olemas oma ratsionaalne talupojatarkus –  mõnekuune laps on ümbritsevale üsna vastuvõtlik.”

Tänapäevast

„Juba Kreutzwaldi-ajast alates on rahva- ja tavameditsiin teineteist eemalt põrnitsenud,” ütles Marju Kõivupuu ja meenutas aega, mil ta uuris Võrumaa rahvaarste. Ühelt inimeselt, kes oli ravitseja juures käinud, küsis folklorist, kas too sai terveks. „Ega terveks ei saanud, aga paremaks läks küll,” kõlas vastus. „Juba sellel on nõndanimetatud platseeboefekt, kui inimene saab oma probleemist rääkida ja teda ära kuulatakse. Paraku meie tohtritele ülikoolis suhtlemist ega psühholoogiat ei õpetata,” sedastas Kõivupuu.

„Me kõik tahame olla terved ja et meie lähedaste tervis oleks korras. Kindlasti tahame võimalikult vähe kasutada keemilisi preparaate ja tulla toime võimalikult looduslähedaselt,“ kõneles Kõivupuu.

Ta nentis, et vaadates tänaste inimeste tervisekäitumist, on üks osa neid, kes lähevad EMO-sse ka siis, kui pind on küüne all või mõni muu väiksem häda. „Koolides kahjuks enam lihtsat esmaabi ei õpetata – mida teha siis, kui tekib haav või ninaverejooks ja millal pöörduda arsti poole? Praegu ei peaks ainult gaidid ja skaudid oskama põlve siduda, vaid seda peaks oskama iga inimene, et paremini toime tulla ja mitte sattuda paanikasse,” märkis folklorist.

Folklorist Marju Kõivupuu Lääne-Virumaa Keskraamatukogus. Foto: Ülle Kask

Suhkruvesi

Üks rahvapärane ravim on olnud ka suhkurvesi. Marju Kõivpuu rääkis, et võib tulla küll üllatusena, kuid ajas tagasi vaadates on ka suhkur olnud ravim, mida sai kõigepealt keskajal ja varauusajal osta apteegist. Suhkrut tarvitati ravimina, sest magus tekitas head tunnet.