Uuriti süüteomenetlust läbi noorte silmade
Justiitsministeeriumi tellimusel valmis Rakendusliku Antropoloogia Keskusel uuring „Alaealise õigusrikkuja kasutajateekonna ja kogemuse analüüs“. Kokkuvõtteks toodi välja, et noorte kohtlemine õigussüsteemis on läinud paremaks, kuid perede teadlikkus menetlustoimingutest on endiselt madal ning selgitust ja tuge vajatakse rohkem.
„Noorte kogemused, taju ja tõlgendused sellest, mida nad on üldse teinud ning kuidas nende rikkumistele reageeritakse, võib olla hoopis teistsugune, kui meie täiskasvanutena seda tajume,“ nentis Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik Kaire Tamm uuringutulemuste tutvustusel.
„Kõnealune uuring on osa laiemast alaealiste projektist, millega soovime paremaks muuta seda, kuidas õiguskaitsevaldkonda sattuvate laste ja noortega töötatakse. Konkreetselt selle uuringu eesmärk oli saada teada, kuidas noored ja nende pered ise näevad seda, mis nendega kogu selle menetlusprotsessi raames toimub,“ jätkas kriminaalpoliitika osakonna nõunik.
Tamm põhjendas vajadust teema süvitis uurimise järele, kuna sellel, kuidas lapsi ja noori õiguskaitsesüsteemis koheldakse ja kuidas nad seda ise tajuvad, võib olla suur mõju nende edasisele elukäigule. Samuti mõjutab see nende usaldust süsteemi vastu.
Antropoloogilise uuringu metoodikaks olid menetlusprotsessi vaatlused ning intervjuud menetluses osalejatega. Tervikpildi saamiseks intervjueeriti nii noori, nende pereliikmeid kui ka menetlustoimingutes osalenud spetsialiste. Kaasatud noorte valimisel jälgiti, et esindatud oleksid erinevad süüteo liigid ja raskusastmed, aga ka sihtgrupi mitmekesisus vanuse, soo, koduse keele, päritolu ja haridustaseme järgi.
Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringute juht Ehti Järv selgitas, et uuring oli kantud antropoloogilistest meetoditest, et jõuda kaasatud inimesele nii lähedale, kui võimalik. „Uuring tegeles viie noore ja nende perede kogemusega. Meid huvitas tajude mõtestamise maailm – kuidas noor ja tema pere näevad kogu seda protsessi. Laiem huvi on tegelikult ka see, kuidas protsess lõpeks nii, et noor võtaks vastutuse või mõistaks, et see teguviis ei olnud õige ja tegi kellelegi kahju,“ rääkis Järv.
„Lisaks noortele ja peredele rääkisime me 37 spetsialistiga, sest nemad oskavad anda lahendusi ja mõtteid selles osas, kuidas takistusi ja väljakutseid võiks tulevikus lahendada,“ märkis projektijuht.
Uuringu peamiste järeldustena nimetati, et ehkki lapsekeskne menetlus on Eestis jõudsalt arenenud, tuli välja ka palju detaile, mis laste ja noorte kasutajakogemust elulisel tasandil mõjutavad. Ehti Järv tõi esile nii tehnilist kui sisulist laadi takistused. „Esimeste seas on näiteks lastele ja ka nende vanematele keeruliselt mõistetav juriidiline keel või ka vene-eesti-vene suunalise tõlke kvaliteet. Lapsevanemate arvates ei kaasata neid menetlustoimingutesse piisavalt ning kohati on nii noortel kui peredel segadust spetsialistide, eriti kaitsja rolli osas,“ selgitas antropoloog.
Kaire Tamm märkis, et uuringust saadud teadmised võimaldavad töötada välja lapse ja tema lähikondsete vajadustest lähtuvaid lahendusi, mis tagavad mõjusamad mõjutusvahendid ning toetavama kohtlemise menetluses. „Tänu uuringu inimkesksele metoodikale saame edaspidi pakkuda menetlejatele vajalikke koolitusi, mis nende hoiakuid ja oskusi täiendaksid,“ kommenteeris ta.
Liisi Kanna
Foto: arhiiv
