Vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtu kõne
2. veebruaril möödus Tartu rahulepingu sõlmimisest 100 aastat. See oli esimene rahvusvaheline akt, milles kasutati rahvuse enesemääramise mõistet. Selle eeskujul sõnastati ka lepingud Venemaa ja tema teiste läänenaabrite – Läti, Leedu, Soome ning Poola – vahel. Sellega sai rahvaste enesemääramisõigus oluliseks rahvusvahelise õiguse osaks.
Tartu rahulepinguga lõpetati sõjaseisukord ning määrati Eesti piiri-, julgeoleku-, majandus- ja sotsiaalpoliitilised alused.
Mõne kuu pärast möödub 100 aastat meie põhiseaduse vastuvõtmisest. Selles on kirjas meie riigi muutumatu tuum, aluspõhimõtted ning põhiõigused. Sellel seisab meie riik ja selle igapäevane toimimine.
Tartu rahuleping ja Eesti Vabariigi põhiseadus on meie riigi kõige tähtsamad dokumendid. Mõlemaid püütakse raputada. Ühte kahtluse alla seada ning teisel piire katsetada.
Vahetult enne Tartu rahu aastapäeva avaldas Vene saatkond Eestis Vene välisministeeriumi esindaja Maria Zahharova seisukoha, mille järgi on seoses Eesti kuulumisega 1918–1940 NSV Liidu koosseisu, kaotanud oma jõu ning on seega kehtetu. Zahharova on eiranud tõsiasja, et Eesti ei ole kunagi vabatahtlikult oma iseseisvusest loobunud ega liidu liikmeks vabadel alustel astunud. Seetõttu ei saa Tartu rahulepingu kehtivust kahtluse alla seada.
Nimetatud lepingut on varasemaltki korduvalt püütud kõigutada, ent asjatult. See leping on meie garantii ja tugisammas, mida oleme kohustatud iga hinna eest kaitsma!
Ka põhiseaduses sätestatud põhimõtteid oleme kohustatud iga hinna eest hoidma. Vastasel juhul kaotaks põhiseadus oma tugevuse, tõsiseltvõetavuse ning kindluse. Sellega õõnestaksime ise riiki, mille osaks me oleme. See oleks aga suurim rumalus.
Põhiseaduse preambulis on kirjas, et põhiseaduses sätestatud põhimõtted „on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.
„Praegustele ja tulevastele põlvedele“ – see tähendab seda, et me ei saa lähtuda vaid iseendist! Me peame tegutsema ka nende huvides, kes veel ei ole sündinud. Me ei tohi jätta neile halvemat olukorda, milles elame meie ise.
Eelkõige on see küsimus keskkonnast, kuid mitte ainult. Põhiseaduses on sätestatud, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Arutu fossiilkütuste kasutamine on toonud kaasa kliimaprobleemid, millega me juba praegu silmitsi seisame, ent mille tagajärgi saavad suuremalt tundma just järeltulevad põlved. Meie kohustus on asendada keskkonda kahjustavate ja ühel hetkel otsa lõppevate ressursside kasutamine vähem saastavate vastu. Eesti on valmis võimaliku tuumajaama rajamisega seotud aruteludeks, võtmaks maha kahtlused ja hirmud. Teema on oluline meie kõigi jaoks, peame sellega üheskoos edasi minema.
Kohustus tagada praegustele ja tulevastele põlvedele põhiseaduslike põhimõtete kindlustunne ei seisne vaid kliimast tulenevates probleemides, ressursside arutus raiskamises, vaid ka kultuursuse ja põhimõtete tugevuse küsimuses.
Sellest tulenevalt peaks eelkõige riigis olulist rolli kandvad institutsioonid ja ametid vastama järgmistele küsimustele.
Kuivõrd on põhjendatud ja õigustatud põhiseaduses kirjutatud presidendi institutsioonile sätestatud funktsioone isiklikest ambitsioonidest ja poliitilistest eelistustest tulenevalt laiendada? Kas ohuks põhiseaduslikule korrale on legitiimne valitsus või hoopis võimupiire kompav president, kes põhiseaduses sätestatud funktsioone korduvalt ületab ning sellega õigustust ja teed rajab ka enda järeltulijatele?
Kuivõrd on õigustatud, et riigi infosüsteem ja kohtutäiturid eiravad sotsiaalriigi põhimõtet, millega peab olema igale kodanikule tagatud elatusmiinimum, ning võtavad kõige raskemas finantsseisus olevatelt inimestelt elamiseks elementaarse vajaliku?
„Praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“. Kuidas on see üldine kasu tagatud, kui valdade ühinemisreformi tulemusel seisame silmitsi arengu seiskumisega? Enamik ühinemispiirkondadest pidid reformi käigus kokku leppima, et midagi järgneva nelja aasta jooksul ei muudeta. Elu aga areneb edasi, tekivad uued vajadused, uued võimalused, tehnoloogiad ning rakendused. Ent meil on neljaks aastaks seisak. Taustsüsteem muutub, kuid meie oleme lihtsalt paigal.
Iga sportlanegi teab, et pisemgi paus treeningus teeb keeruliseks – kui mitte võimatuks – tagasipöördumise tippsporti. Neli aastat kiiresti muutuvas maailmas on aga tohutu eelise andmine teistele piirkondadele ja riikidele, kellega meie ja meie järeltulevad põlved paratamatult konkureerivad.
Võiks huumoriga öelda, et vähemalt põhiseaduslik kultuuriline pärand ja enesemääramine on valdade liitmisega kaitstud – Andrese ja Pearu vägikaikavedu, jonnakus ning mitte edasiviiv konkurents iseloomustab ju meie ühinenud valdade läbisaamist vägagi tabavalt. Ent kas need on väärtused, mida tahame hoida ja millega esmaselt ennast iseloomustada? Või on väärtuslikum eestlase sihikindlus, eeskujuks olemine, ühtehoidmine ühiste eesmärkide nimel ning nutikad lahendused?
Need on vaid mõned küsitavused, mis meie põhiseadusega põkkuvad ja võimalikku ebaõiglust loovad. Mis aga olulisem – lõdvendavad meie põhiseaduse paikapidavust ja tugevust. Järkjärguline põhimõtete piiride ületamine ja selle eiramine viib meid lõpuks reeglite nõrgenemise ja korratuseni.
Põhiseaduse sajandal aastapäeval on igati paslik sellele mõelda ning hoida seekaudu oma riiki stabiilse ja tugevana ka järgmiseks sajaks aastaks – „pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.“
Head vabariigi aastapäeva!
Einar Vallbaum,
Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees
