Väga hea spordifilm: “Kalev”
Ove Mustingu värskelt kinodesse jõudnud filmi korvpallimeeskonnast Kalev on juba jõutud nimetada aasta parimaks filmiks.
Margit Adorf
Mina nii suure vaimustusega hurraa ei hüüaks, sest endiselt pean möödunud aasta parimaks hoopis üht juba jaanuaris kinodesse jõudnud dokfilmi, kuid „Kalev“ on hea film kindlasti. Küll aga kahtlen ma selles, kas film väga palju korda läheb neile, keda üldse ei huvita sport ega korvpall. See on puhas spordifilm ja kui keegi püüab väita, et see nii ei ole, siis see keegi valetab.
Mina, paraku, olen see inimene, kellele sport korda ei lähe. Ise sporti teha tervisespordi mõttes – väga tore, kiidan ja kummardan. Aga ma ei ole kunagi olnud tugitoolisportlane, mulle ei meeldi sporti vaadata platsi ääres, telerist, kuulata raadiost ülekandeid, ma ei loe spetsiaalselt spordiuudiseid. Ma olen selles suhtes vähemuse esindaja, arvan ma, sest spordivõistlustele kaasaelamine on minu mulje põhjal rahva seas sügavalt juurdunud ja selle põhjal ennustan filmile väga suurt publikumenu, seda enam, et film on väga hästi õnnestunud.
Ma võin küll olla spordikauge inimene, kuid ma ei ole filmikauge inimene ja võin kinnitada, et filmikunsti vallas on tegemist tubli saavutusega, võib arvata, et nii mõnigi fänn vaatab seda filmi mitugi korda.
Kuigi ma spordivõistlusi isiklikust huvist ei kuula-vaata, siis ometi tuleb tunnistada sedagi, et filmis tegutsevate sportlaste nimed ei ole mulle võõrad. Kalev räägib loo siiski omal ajal väga tuntud meeskonnast, kelle kohta pritsis uudiseid laviinina ja kui just päris metsas ilma teleri ja raadiota ei elanud, siis iga viimne kui inimene, kes Kalevi meeskonnaga samal ajal elas, teadis neid nimesid. Aivar Kuusmaa, Rauno Pehka, Margus Metstak, Sergei Babenko, Gert Kullamäe, Tiit Sokk, Riho Soonik, Jaak Salumets. Mu vanaema oli kirglik spordifänn, vaatas absoluutselt igasugust sporti suure kaasaelamisega. Mulle meeldis see, et tal oli niisugune hobi, kuigi ma sama huvi ei jaganud. Kannatasin ära kogu selle vilekoori ja karjumise, aga nüüd kinosaalis oli suur nostalgialaks ja vanaema tuli meelde.
Kindlasti pakub film eelkõige just nostalgilist rännakut minevikuradadele neile, kes on ise filmis kujutatud perioodi läbi elanud, 80ndate teise poole, olgu siis täiskasvanuna või lapsena. Arvan küll, et filmi võivad julgelt vaatama minna ka need, kellele muidu korvpall suuremat korda ei lähe, kuigi kindlasti pakub see palju enam rõõmu neile, kes on ise ka spordilembesed, olgu siis kasvõi üksnes tugitoolisportlasena.
See film on täis treeninguid, võistlusi, spordikaadreid, kõik käib siiski ja ainult ümber spordi, kuid märkimisväärne osa selles filmis on ka nõukogudeaegsel õhustikul, mida on minu arvates pea perfektselt ekraanile toonud kunstnike-valgustajate meeskond. Hämmastav, kui palju nõukaaegseid interjööre on suudetud välja võluda. Noorematele peaks ütlema, et jah, kõik oligi nii pruun ja rõve. Küll on veidike filmi alguses üle pingutatud vaesusega, kus sportlastel on nii viledad tossud, et tossupaelad aina katkevad. No nii suur ikaldus tol ajal siiski ei olnud, et saapapaelu ei oleks saanud uute vastu vahetada. Aga eks see oli omamoodi sümbol, kuna filmi lõpus on meestel juba kiiskavvalged Adidase tossud. Mädast minevikust helgesse tulevikku!
Näitlejad on filmis väga veenvad, suurepärane töö Mait Malmstenilt peatreener Jaak Salumäena ja Priit Võigemastilt Riho Soonikuna. Sportlaste meeskonnast on kõige eredamaks peategelaseks kirjutatud Aivar Kuusmaa, keda kehastab Reigo Sagor. Talle sekundeerib filmis värskelt tiimiga liitunud Gert Kullamäe, keda kehastab Mihkel Kuusk. Päris kõik sportlased ei saa võrdselt sõna ja spordifännide seas on kostnud eriti kõva nurinat sel aadressil, et Tiit Sokk on teenimatult vähe rambivalguses. Kuid siiski, võistluste emotsioon on tugevalt esile toodud, suurepärane kaameratöö Rein Kotovilt.
Stsenaariumi on filmile kirjutanud Martin Algus, Ove Musting ja Mehis Pihla. Minul kui tavavaatajal loo jutustamisele olulisi pretensioone ei olnud, peale selle, et ma oleks ikka veidike vähem sporti tahtnud. Natuke rohkem meeskonna omavahelist suhtlemist sekka. Kasvõi näiteks see, kus vahepeal on kuu aega võistluspausi poliitiliste sündmuste tõttu ja meeskond käib treeneri selja taga iga päev endiselt treenimas. Seda vaid mainitakse möödaminnes. Praegu keskendus loo raskus peatreenerile ja tema heitlustele, oleks tahtnud rohkem näha meeskonna siseelu. Just seda, mis tavaliselt jääb spordivõistluste ajal ekraani taha. Praegu on küll vaimustavalt edastatud korvpallimänge, kuid puudub meeskonna sisemine dünaamika. Filmis emotsiooni siiski jätkub ja soovitan kõigil spordisõpradel seda filmi just kinos vaadata. Ei tasu karta, et film spordi radadelt väga palju kuskile isiklikesse suhetesse või muudesse kõrvalteemadesse takerdub. Siin on esikohal sport, korvpall, tugevas ajastukastmes. Annab ajamasina efekti välja kindlasti.
