Vahur Kersna: Urmas Ott oleks tänasel päeval briljant

Armastatud telelegend Vahur Kersna esitles 8. detsembril Rakvere Põhjakeskuses oma vastilmunud raamatut teisest suurest teletähest, intrigeeriva pealkirjaga „Kes tappis Urmas Oti?”. Kersna rääkis Kuulutajale raamatu saamisloost lähemalt.

Ülle Kask

Urmas Oti surmast möödus 17. oktoobril 10 aastat ja ETV ekraanil linastus teie tehtud mälestussaade „Urmas Ott. One Man Show”. Oli teil raamatu idee juba enne saadet mõttes ja teoksil?

Ei olnud. Saate tarvis tegin 33 intervjuud. Mõne inimesega rääkisime tund aega, aga saatesse läks ainult kaks lauset. Siis mõtlesin, et see materjal vääriks eraldi säilitamist ja väljaandmist. Tegin kaks intervjuud veel otsa, rääkisin umbes paarikümne inimesega, et saada teada taustasid, aga nemad ei läinud telesaatesse ega raamatusse. Niimoodi ta sündis. Arvan, et tegelikult on Urmas Ott isiksusena ja loojana nii suur ning võimas Eesti kultuuriloos, et ta kannab välja palju rohkem raamatuid.

Õnneks meieealised veel mäletavad Urmas Otti ekraanilt. Kas teie arvates on praegu televisioonis mõni temasarnane staar „küpsemas”?

Televisoonis ei ole kindlasti. Aga noortel, kes tahaksid midagi saavutada, oleks Urmase elust ja saatusest palju õppida. Kuidas ta läbi lõi, tulles mitte kuskilt, Otepäält ja jõudes Venemaa juhtiva telekanali Ostankino prime time’i, arvestades, et seal on tuhandeid väga andekaid ja jõulisi tüüpe, kes annaksid ükskõik mis ja müüksid oma vanaema maha, et ekraanile pääseda. Olla kolm aastat järjest Nõukogude Liidu kõige parem meesajakirjanik, on saavutus, millest võib unistada. Kuidas ta seda saavutas, see õppetund on Urmase elus ja ka selles raamatus täiesti olemas.

Tallinnas on endise nimega Balti Filmi- ja Meediakool, kus õpetavad oma ala professionaalid. Miks sealt ei tule natukenegi sarnast noort inimest, kes suudaks käia Oti jälgedes?

Balti meediakoolist tuleb igal aastal hulgaliselt väga kõrgelt haritud televisiooni- ja filmiinimesi. Aga ma julgen võtta endale selle vastutuse ja öelda, et sealt tuleb välja väga häid käsitöölisi. Aga tähti? Kas te teate mõnda tähte nimetada, kes sealt on tulnud? Keda tõesti inimesed ekraanil kuulaksid ja keda nad ka usuksid ja usaldaksid? Seda ma ei julgegi väga öelda. Loomulikult kõik võtab aega ja nõuab küpsemist ning nendest noortest või lastest võib ju midagi tulla, aga see kõik nõuab ka annet.

Praegune aeg tõenäoliselt ei vaja selliseid inimesi ja Urmas tunnetas, et tema aeg on otsas ning aeg on kardinad ette tõmmata. Kui Urmas oleks suutnud ära oodata tänase päeva, ta oleks olnud briljant.

Meil ei ole kuskilt võtta sellist ajakirjanikku, sellist meest, kes suudaks teha selliseid intervjuusid tänasel päeval. Sa võid maksta nendele noortele ja vähem noortele tegelastele nii palju, kui vähegi jõuad. Sa võid neid raha ja kullaga üle valada, aga sellist kogemust, sellist annet ei ole võimalik osta. Seda ei ole lihtsalt olemas.

Minul, ja usun, et ka väga paljudel vaatajatel (samas väga paljudel on võibolla palju öelda, keda see ikka nii väga huvitab, inimesed vaatavad näosaadet ja on rahul sellega) on kahju sellest, et meil ei ole tõeliselt suurt, huvitavat, põnevat, vastuolulist, värvikat, andekat, elegantset, tarka ajakirjanikku ekraanil. Me võibolla ei vääri seda, aga usun siiski, et paljud väärivad ja igatsevad seda.

Millal te ise ekraanile naasete? Vaatajad väga vääriksid teiesugust vana kooli head ajakirjanikku.

Vot, kui inimene ei ole nii väga esteetiliselt kaunis, siis ei ole vaja ekraanile ronida. Aga ma peagi siiski vilksatan seal tõenäoliselt. Teen nüüd saate Evelin Ilvesega. Arvan, et see on kõige põhjalikum intervjuu, mis Eestis on kunagi televisioonis tehtud. Ja see on paljudele väga üllatav. Seal ma olen tõesti intervjueerija osas.

Minu meelest, ja julgen ka nüüd oma arvamuse välja öelda, on praegu Eesti televisioonis ebaprofessionaalseid saatejuhte, keda vaadates hakkab häbi ja piinlik. Me vääriksime ju vaatajatena paremat?

Usun küll, kuigi aeg-ajalt see usk ikka kaob. Aga samas, kui ma kuulen teie mõtteavaldust, siis saan aru, miks ma sõitsin siia Rakverre, et anda kahte autogrammi. See annab tuge, et kuskil n-ö paksude metsade vahel on niisugused inimesed, kes mõtlevad samamoodi. Ja siis sa lähed ja teed midagi ning püüad neid esindada, selle mõtteviisi eest võidelda.

Samamoodi oli mul ka Urmas Oti saate ja raamatuga. Kui ma rääkisin televisioonis, et peaksime kuidagi väärtustama Urmase tegusid ja loomingut, oli vastutöötamine nii tugev, et kui ma poleks olnud vanasti sportlane, kes Erki Noolega koos võita tahtis, oleksin ammu kõik unustanud ja järele andnud. Surusin kolm aastat vägisi, et saaksin seda saadet teha. Aga niisugune Võrumaa jonn on minu sees ja ma surusin selle läbi.

Samamoodi raamatuga – mind ei toetatud mitte mingil moel, et see ilmuks ja sünniks. Mõtlesin, et tühja kah, kui ma saan oma kulud ja trükiarvud tasa, olen väga õnnelik ja siis on see tehtud ka. Marko Reikop ja Margus Saar ei hakka seda ju tegema, hoolimata sellest, kui täis nende rinnad on medaleid riputatud. Aga see ei ole ka nende töö. Nende töö on olla iga päev eetris. Mul oli võimalus ja samas ilmselt siis ka kohustus see asi ära teha.

See oli teie missioon?

Missioon jah. Raisk. (Naerab) See on selline minu võitlus, miks ma olen ikkagi elus, tagumistel jalgadel ja tunnen, et pean mingid asjad ära tegema.

Raamatus on üks õppetund veel: kannatust, sõbrad, kannatust! Teinekord, kui tundub, et kõik on läbi ja otsas, siis kannatust. Kui Urmas visati lavaka esimesel kursusel koolist välja, oli see tema jaoks suur ja kohutav tragöödia. Samal ajal visati välja veel kaks tema kursusevenda. Üks nendest sattus hullumajja ja teine hüppas rongi ette. Urmas oli kolmas ega teinud kumbagi.

Kui nüüd tagantjärele mõelda, heita pilk selja taha, siis see oli suur õnn ja vedamine. Vähemalt Eesti ja eestlaste jaoks, sest teist sellist tüüpi, nagu oli Urmas Ott, ei ole Jaak Joala kõrval olnud mitte ühtegi, kes oleks Eesti jaoks mänginud Nõukogude Liidus imagoloogiliselt nii tähtsat ja uskumatult efektiivset rolli. Millise mulje need kaks meest jätsid miljonitele venelastele eestlastest: kui elegantsed, kui targad, kui sarmikad, kui hästi lõhnavad, kui hästi riides, kui huvitavad, kui veetlevad, kui võluvad. Selle kuvandi rolli on Eesti nautinud kümneid aastaid.

Kuid selle väärtustamine on minu meelest tegemata. Ma ei taha öelda, et kuskil peaks olema nendele meestele kuldsed 30meetrised ausambad, aga miskit võiks olla küll. Mina kirjutasin selle raamatu ja minu süda on rahul, et olen midagigi teinud. Nagu öeldakse, me seisame hiiglaste õlgadel ja nii see on. Ei ole tulevikku, kui sa ei mäleta minevikku, kui sa ei õpi minevikust ning kui sa ei väärtusta seda ja neid inimesi. 

 

Urmas Ott (23.04.1955–17.10.2008): „Mulle tundub, et kirjutava ajakirjanduse fantaasiavaesuse produkt on nimetada staarideks kõiki, kes televisioonis esinevad ja oma nägu ekraanil näitavad. Ei, mu armsad, staarid, need on üksikud ja äravalitud inimesed. Kõik need, kes näitavad oma nägu ekraanil, ei ole kaugeltki staarid ja ei saa mitte iialgi staarideks! Staar on absoluutselt eristaatus! See on inimene, kes on välja võidelnud kas oma isikliku tööga või asjaolude juhusliku kokkulangemisega eristaatuse.

Kõik on maailmas ostetav ja müüdav. See on minu kindel veendumus oma pika eluea jooksul. Küsimus on ainult summas. Need inimesed, kes väidavad, et oi, vaat mina ei ole ostetav ja mina ei ole müüdav – küsimus on selles, et sa võid seda deklareerida, sest sulle keegi niikuinii midagi ei paku! See on täiesti niisugune pragmaatiline positsioon.”

Kasutatud allikas: Vahur Kersna. „Kes tappis Urmas Oti?”

 

Vahur Kersna pihustab raamatusse Urmas Oti lemmikparfüümi Versace’i „The Dreamer” (tõlkes „Unistaja”).

Foto: Ülle Kask