Väikeste kohtade kadunud pojad

Täna esietendub Lääne-Virumaal Tallinn–Narva maantee ääres, publikule juba teada-tuntud Loobu mõisa aidas Rakvere Teatri selleaastane suvelavastus. Inglise näitekirjaniku Philip Osmenti perekonnadraama „Lahkumine” kuulub tema Iiri-aineliste näidendite hulka; ühtlasi jõuab kodumaal kõrgelt hinnatud Osmenti looming Eestis lavale esimest korda.

Lauri Saaber,

Rakvere Teatri kirjandustoimetaja

Ansamblimängu pakkuvas loos astuvad üles Johannes Richard Sepping, Rainer Elhi ja Laura Niils Rakvere Teatri nooremast põlvkonnast. Neile sekundeerivad kogenud staaridena Ülle Lichtfeldt ning esmakordselt mõnes Rakvere lavastuses kaasa tegev Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla). Näidendi on vaatajate ette seadnud teatri kunstiline juht Peeter Raudsepp; muusikaline kujundaja on eesti-iiri folkbänd Cú ning laval toimuvat saadab harfil bändi liige Jaan Eerik Priks.

„Lahkumine“ viib meid 21. sajandi tallu, mille pidamine on nüüdisaja majanduskeskkonnas lakkamatu väljakutse. Talunikeks on Una ja Paddy, kel kaks poega. Vanem poeg Sean töötab ema-isa juures, armastab jalgpalli ja napsitamist. Noorem, Noël, käib Dublinis ülikoolis, kirjutab luulet ja on loomult pigem nukrameelne. Poiste endine klassiõde Deidre on sisse võetud mõlemast. Kui Noël ootamatult koju naaseb, lööb see talus valitseva näiliselt rahuliku ja paikaloksunud õhustiku segamini.

Tegu on mõtlemapaneva, poeetilise ja õrna tekstiga, mis vaatleb peresuhteid ja tänapäeva maaelu, ühiskonna muutumine vaikimisi taustal. Näidend tõestab taas eestlaste ja iirlaste hingesugulust, millest on palju räägitud; selle sündmused võiksid vabalt leida aset ka siinsamas. Ühe peateemana tõuseb esile meilgi hästi tuttav hirm väiksesse kohta ja etteantud mustritesse lõksujäämise ees, mille kõrval on sama tugevalt tunda väikese koha kodune võlu.

Eestlastele on tuttav kõva töörügamise ja alkoholilembuse seos, kinnisus ja väline karmus, komme sissekasvanud probleemidest mitte rääkida, piirduda pereringiski vaid praktiliste olmeküsimuste arutamisega. Ütlemata jätmiste mõju võib aga koguneda ning osutuda hoolimatute ütlemistega võrdselt saatuslikuks.

Samuti asetab näidend küsimärgi alla neid mehelikkusega seotud stereotüüpe, mille tagajärjeks võivad kergesti kujuneda pidetus ja võõrandumine.

Eestlased ja iirlased

Küsisin Jaan Rekkorilt, miks on tema arvates olnud iiri näidenditel Eestis pikemat aega nii hea minek (nagu kinnitab ka Rakvere Teatri kogemus) ning mis selle eestlaste ja iirlaste väidetava sarnasuse taga ikkagi peitub.

Kõigepealt tõstab ta muidugi esile tugeva dramaturgia värvikate ja reljeefsete karakteritega. „Aga,“ rõhutab ta, „need karakterid on mingit pidi tõesti eestlaslikud – kõik see maa küljes rippumine, maa ja töö väärtustamine. Kehvades oludes oleme mõlemad olnud, mõlemat on ajaloos räsinud naabrid ja katkud, sellest on mõlema iseloomu siginenud kangust ja jonni.“

„Lahkumise“ puhul nimetab ta ühisjoonena teatavat raskemeelsust, mis seostub põhjamaalastega, kuigi iirlasi põhjamaalasteks lugeda ei saa. „See komme kanda taaka, süüdistada ennast ja teisi. Selgus, kuidas edasi elada, tuleb meile raskelt kätte. Kõik matame endasse, ei näita välja. Mis ei ole iseenesest halb ega hea, lihtsalt me oleme sellised. Kuid et punnseisudest on olemas väljapääs, selle meenutamises ongi antud näitemängu väärtus. Sõnastatakse väga ilmekalt üldinimlikke asju, millega on kokku puutunud igaüks.“

Johannes Richard Sepping lisab, et väikesed kohadki, mida iiri näidendites tihti kujutatakse, on Eestis väga sarnased: „Kus ainuke meelelahutus ongi kohalikku kõrtsi jooma minna või noortel autoga hängima.“ Enda kunagisi sõite kaaslastega Rakveresse Mjau klubisse mäletab Väike-Maarjast pärit Johannes hästi.

Äraigatsus ja stereotüübid

Raplamaal Juurus sündinud Jaan ütleb, et maapoisi taust on talle iiri tükkide juures andnud vaistliku tunnetuse: „Lõhnu nendes lugudes vean ma kohe ninaga.“ Tema hinnangul näitab „Lahkumine“ kõnekalt, kuidas väikestes kohtades sageli tuntav äraigatsus, mida kehastab Johannes noorema perepojana, võib olla soov pääseda millegagi pahuksis olekust, põgeneda kuhugi, kuhu lahendamata küsimused siiski paratamatult järgnevad. Noëli kojusaabumine, mis käivitab näidendi sündmustiku, on märk, et ärajooksmine polnud vastus.

„Ehkki eneseotsingutega on noorel inimesel suures linnas lihtsam tegeleda,“ tähendab Johannes ja tuletab meelde oma minekut pealinna lavakunstikooli. Väikeses kohas, kus massi vähem, tingib alalhoiuinstinkt, et turvatunnet otsitakse ühetaolisusest, leiab ta. „Lahkumises“ põrkub sellele tema kirjandusandega tegelaskuju: luulemeeles on iirlased ikka näinud enda pärisosa, ometi peab maakoha rahvas veidraks igaüht, kes eelistab luulet jalgpallile.

Teine vend Sean (Rainer Elhi) on näidendis omaks võtnud soorollilt oodatavad käitumisjooned, mille järgi õige mees on see, kes joob palju, vannub palju ja kakleb palju. Kuid paradoksaalsel viisil, toonitab Johannes, on just lärmitsev bravuurikus sellises paigas tavaga kaasaminek, kaitsekiht, mis võimaldab massi sulanduda. Pealtnäha vaguram ja väliselt hapram vend osutub suuremaks mässajaks, sest julgeb erineda.

Ka Jaani tegelane ei ole tüüpiline – kui sedasorti talulugudes on isa enamasti range kuju või koguni hirmuvalitseja, siis siin on meie ees elu nautiv mõnus maamees, keda leebuse tõttu võiks jõulise abikaasa kõrval vanamoodsate mõõdupuude järgi isegi tuhvlialuseks nimetada. Ometi on ta rasketel hetkedel pere piksevarras ja tasakaalustaja, lepituse otsija ja mõistuse hääl.

Jaan märgib, et selles näidendis oleksid lemmiklapsed vanematel nagu vahetusse läinud – tema tegelane unistab õpetatud, haritud pojast, kel poleks isaga ju tegelikkuses eriti ühist, sellal kui tallu paigale jäänud poega, kes alati kohal, peab enesestmõistetavaks. Mitte asjata pole autor teksti sisse kirjutanud piiblimotiivi kadunud pojast.

Endakssaamine on elukestev protsess, arutleb Johannes, ja see, mida me laval näeme, on tema esitatud „kadunud poja“ jaoks küll pöördeline, kuid ikkagi ainult lõik pikemast teekonnast. Teekond jätkub ka näidendi lõppedes, nõnda kui elugi ei anna suruda selgesse dramaturgilisse raami.

„Aga andestamine on tähtis,“ ütleb Jaan. „Et edasi elada, on vaja andestada endale ja teistele. Süütunde motiivid ei tohi saada meie peamiseks saatjaks, räägib see tükk.“

Lugu kadunud – ja leitud – poegadest ootab Virumaa väljade vahel juunis oma publikut.