Vaimse naise Bridget Jones ehk „Bergmani saar“
Sel reedel jõuab kinodesse režissöör Mia Hansen-Løve film „Bergmani saar“, mis pakub naudingut eelkõige neile kinogurmaanidele, kes armastavad vanakooli klassikat, Ingmar Bergmanit ja suhtedraamasid.
Margit Adorf
See film on kindlasti sedalaadi teos, mis kõigile ei sobi üldse, mitte et see hirmus keeruline või liialdatult kunstipärane oleks, aga selle vaatamiseks ja nautimiseks peab olema juba teatud elukogemus ja ka mõningased taustateadmised. Kui teile ei ütle midagi Ingmar Bergmani nimi, siis ei tasu seda filmi üldse vaatama minna.
Siiski, see film ei ole sugugi rootsi kuulsast filmilavastajast, nii et kui olete vastupidi, Bergmani suurim fänn, siis ei pruugi see lugu ka teile sobida. Meeleolult on Mia Hansen-Løve küll kindlasti tabanud Bergmani filmide tonaalsust. Hea on siiski see, et ta ei püüa kultuslavastajat kuidagi kopeerida, vaid jutustab siiski täiesti omalaadse, isikliku käekirjaga loo.
Neile, kes on otsustanud filmi teadlikult vaatama minna, võib see siiski vägagi meeldida, sellel on oma fluidum, mis imeb endasse, kuigi kogu lugu on ju tegelikult üsna argine ja kohati lausa nii triviaalne, et mina nimetan seda kõhklemata vaimse naise Bridget Jonesiks. Ehk siis tegemist on draamakomöödiaga, mis rihitud peamiselt naistele, kuid kus kogu kiimlemine käib pigem ümber nurga, vihjamisi, salamahti kiibitsedes. On siingi oma äpardused, armukolmnurgad, fantaasiad… no põhimõtteliselt kõige tavalisem „naistekas“, ainult et tegelased on intelligentsed kultuuriinimesed, kes ajavad hillitsetult oma kultuurilisi asju. Armastus, igatsus, eneseleidmine.
Film kõnetab kindlasti enam neid inimesi, kes on oma elus vaadanud rohkem kui ühe Ingmar Bergmani filmi, sest vihjeid on siin nii otseseid kui kaudseid. Palju saab siiski teada ka Bergmani enda elu kohta, näha saab paiku, kus ta elas, arutatakse tema loomingu ja eraelu üle.
Peategelasteks on filmitegijatest abielupaar Chris (Vicky Krieps) ja Tony (Tim Roth), kes lähevad loomepuhkust veetma Rootsi, Fårö saarele. Seal asub režissöör Ingmar Bergmani üks elukohti, kus on filmitud mitmed tema filmid ja kuhu on loodud Bergmani keskus kõigile tema loomingu austajatele, korraldatakse filmiseansse ja ekskursioone.
Näib, et abielu ei ole mitte kõige helgemas punktis, mees ja naine on teineteisest mõnevõrra väsinud või on kummalgi käsil omaette loomekriis või mõlemat korraga ning sellest surnud punktist loodetakse salamisi välja tulla üsnagi üksikul saarel. Mingeid suuri tülisid ja draamat ei teki, küll aga on pidevalt tunda hõõrumist, vaikimist, samas püüdmist, mitte alla andmist – see on omalaadne tasane võimuvõitlus, kus mõlemad pooled on üsna tasavägised.
Mingil hetkel muutub üks film üle teiseks filmiks, selleks, mille stsenaariumit Vicky parasjagu kirjutada püüab, kaks filmi sulanduvad omavahel, näitlejad segunevad, lood põrkuvad – kellele niisugune süžeepiruett meeldib, see on tõenäoliselt lahendusest vaimustuses. Loodava filmi peategelaseks on Amy (Mia Wasikowska) ja Joseph (Anders Danielsen Lie), kes on omavahel kunagi nooruses olnud armastajapaar ning kes leiavad teineteist taas ühise sõbra pulmapeol. Paraku see kõik ei ole nii hoogne ja lustakas kui võrdluseks toodud Jonesi-lugudes, kuid asja tuum on põhimõtteliselt sama. Armastus, igatsus, eneseleidmine.
See on kummaline seisundifilm, unenäoline, mõtlik, samas ei hõlju see kuskil umbluus, vaid on kahe jalaga maa peal, argine ja tavaline. Vaatajat hoiab film tugevalt enda haardes. Kuigi lugu teeb hüppeid päriselu ja fantaasiamaailma vahel, on see siiski üsna sirgjooneline ja kergesti jälgitav, näitlejatel on omavahel hea sünergia, film mõjub väga dünaamiliselt, kõik kulgeb rahulikult oma rada ja miski ei jää teostuses häirima.
Soovitan „Bergmani saart“ vaadata pigem kinos, annab parema efekti, samas kui otsustate seda videolaenutusse ootama jääda, siis seegi pole halb variant. Film on üsna intensiivne nii meeleolu kui sõnumi poolest, mis huvitatud vaataja puhul kaotsi kindlasti ei lähe.
