Vaimustav kokadokk Netflixis

Jõulueelne periood möödub paljudes kodudes koristades ja kokates, kingitusi pakkides ja külas käies, võimalik, et polegi mahti mingeid lisaüritusi, nagu näiteks kinoskäik, sinna vahele pressida. Seega soovitan pikkade pühade ajal võtta lahti Netflix ja vaadata sealt kokasarja „Chef’s Table“.

Margit Adorf

„Chef’s Table“ sai alguse juba 2015. aastal, praegu on käimas seitsmes hooaeg, nii et vaatamist jagub. Ma küll ei oska öelda, kas kõik hooajad hetkel Eesti Netflixis vaadatavad on, küll on seal hooaeg Prantsusmaa kokkadest, nuudlitest, pitsast, barbeque’st ja ka kõige uuemad, käesoleva hooaja osad.

Sarja loojaks on USA telerežissöör David Gelb, kes sai tuntuks dokumentaalfilmiga „Jiro Dreams of Sushi“ (2011), mis räägib loo 85-aastasest sushi-meistrist Jiro Onost. Ta on katsetanud ka muid žanreid, näiteks on mehe tehtud õudusfilm „Laatsaruse efekt“ (2015) ja käesoleval aastal on tema käe all välja tulnud üks osa sarjast „Ameerika õudusjutud“.

Peamiselt on ta siiski teinud dokfilme ja kõige rohkem just kokkadest ning toidust. Ma ei tea, kui hästi Gelb ise süüa teeb, aga igal juhul on ta toidu ja kokkade filmimisel täiesti geniaalne. Ta tabab seda maailma, annab selle edasi poeetiliselt, jutustades lugusid läbi meistrite, läbi erinevate kokkade, ja iga lugu on omaette pärl omalaadses palvehelmeste kees. See on ilma liialdamata vaimustav, need lood imevad vaataja enda maailma ja ma loodan, et muudavad maailma ka veidi paremaks paigaks. Sest ehk siis leidub vaatajas ka jaksu ja soovi oma enda lauale panna midagi ise tehtut, vanaema retsepti järgi, või vähemalt leiate aja, et minna mõnda toidukohta, mille puhul teate, et seda juhib pühendunud meister.

Ma olin küll varem näinud seda täispikka sushi-filmi, kuid „Chef’s Table“ sarja juurde jõudsin Netflixis täiesti juhuslikult. Vaatasin, et oo, mingi film makaronidest, vaataks seda. Ja olin esimestest kaadritest alates täiesti lummatud.

Selle loo staar on USA mees Evan Funke, kes avastas mingil hetkel suht lootusetu noorukina, et talle meeldib ise valmistada pastat. Pärast tavalist kokakooli töötas ta mõnda aega erinevate meistrite käe all, kuid tõeline valgustumine ja pühendumus tabasid teda Itaalias, kuhu ta läks silpigi itaalia keelt oskamata. Ja tuli sealt tagasi tohutu teadmistepagasiga, mida oli saanud erinevate Itaalia naiste käe all makaroniveeretamist õppides.

Juba ainuüksi see, kuidas ta ütleb sõna „pasta“, on super lahe – selles on niisugune doos aupaklikkust, nagu ta räägiks mõnest jumalusest. Talle päriselt meeldib pasta, ta on sellesse armunud. Film kajastab tema rõõmu ja pühendumust, aga näitab ka seda, et ainuüksi pastaveeretamisest restoraniäris ei piisa. Mehe esimene oma restoran läks üsna kiiresti kolinal pankrotiämbrisse. Aga tõelise kangelasena ta ei andnud alla, vaid jätkas oma valitud teel käimist ja on praegu edukas uute pastarestoranide pidaja.

Barbeque-sarja esimese osa peategelane on 85-aastane grillmeister Tootsie Tomanetz (praegu on ta 89 ja töötab ikka veel selles kohas, millest filmis juttu). Vapustav naine, uskumatult sitke daam. Ja see, kuidas see on filmitud, annab särisevalt edasi, et tõepoolest, Tootsie barbeque-ahjust tulnud liha viib keele alla!

Muide, sarja kõik osad ei ole sugugi valminud David Gelbi enda režissöörikäe all. Näiteks Tootsie osa režissöör on Zia Mandiviwalla, Evan Funkie loo režissöör aga Brian McGinn. Praegu on sarja filmitud kokku 52 osa ja vaid seitsme osa režissööriks on Gelb. Ometi on ta idee autorina välja kujundanud ühtse käekirja, nii et sarja kõigil osadel on kindel kullaproov ja üks osa ei ole teisest kehvemini edasi antud. Kõiki ühendab aga see, et peaosaline on oma valdkonna tipptegija ja toit näeb välja selline, et kõike vohmiks nõrkemiseni, nii silmade kui suuga.

„Chef’s Table“ on Netflixi originaalsarjade seas kõige kauem jooksnud omataoline doksari. Omataoline tähendab seda, et ühelgi osal ei ole otseselt ette valmis kirjutatud stsenaariumi. Siin ei ole tegemist niisuguse sarjaga, kus vahepeal saatejuht midagi peale loeks, selles sarjas lastakse peategelasel endal oma lugu rääkida. Sekka on mõni sutsakas intervjuu juppi asjatundjalt, kes kokka kiidab, kuid kokkuvõttes ei mõju need ülistuslaulud siiski ülepingutatuna.

Küll aga on iga osa eraldivõttes nii piisavalt tummine, et vähemasti mina vajan kahe jao vaatamise vahel veidike seedimise aega. Umbes sama nagu hea kõhutäiega: lihtsalt ei jaksa korraga kõike ette võtta. Vahepeal puhkad, järgmisel päeval vaatad järgmise osa.

Ja kuna iga osa peategelane on nii värvikas, siis mõnel juhul tahaks tema elulugu juurde guugeldada ja kui ei ole võimalik sinna teise maailma otsa neid roogasid mekkima minna, siis ehk vaadata, kas saab veebi avarustest endale tellida mõne sarjas esinenud koka kokaraamatu. Uskumatud inimesed, nende kõrval tunned ennast pisikese täpikesena. Aga ikkagi on hea meel nendele elulugudele kaasa elada! Soovitan soojalt.