Vaimustav, südamlik, puhas klassika juba sündides

Sel nädalal esilinastuvatest filmidest soovitan kindlasti kinno vaatama minna linateost „Mahajäänud“, eriti siis, kui soovite midagi sooja ja südamlikku, aga mitte imalat laadi magusust.

Margit Adorf

Magus see film ei ole kindlasti mitte, kui üldse, siis kibemagus. Ma ei ole sel korral kiitmisega kitsi ja ütlen, et tegemist on suurepärase meistritööga, mis pakub absoluutselt vaimustava elamuse ning on seejuures üdini südamlik, sõbralik, mõtlik, kaasahaarav, tihe ja detailirohke. Kindlasti sobib film vaatamiseks ka neile, kes tavaliselt eelistvad kinole teatrit, kuid „Mahajäänud“ ei ole sugugi teatraalne film. See on vägagi filmilik lugu, super head näitlejatööd, viimseni lihvitud kunstnikutöö ja mõnus muusikavalik.

Ja kui arvate, et tegu on suvalise jõulufilmiga, siis peab ütlema, et tõepoolest, see on ka jõulufilm, aga seda enam – üle pika aja üks sügavalt inimlik lugu. Seejuures niimoodi vormistatud, et see on puhas klassika juba esilinastuse päevast alates.

Režissöör Alexander Payne on oma ala meister ja tema käe alt on tulnud varemgi väärt kvaliteetfilme, kuid võib vast üsna kindlalt väita, et „Mahajäänutega“ ületab mees oma varasemad saavutused. Stsenaristiks on David Hemingson, kelle jaoks tähistab see töö debüüti täispika mängufilmi stsenaristina.

Iga algaja stsenarist on praegu küll kadedusest sinine, sest „Mahajäänud“ on küps ja tihe lugu, mis vääriks kindlasti avaldamist ka eraldi romaanina. Mingeid imevigureid Hemingson küll ei leiuta, kuid ta on valmis saanud ladusalt voolava loo, kus iga tegelane on täpselt omal kohal, oma mineviku ja iseloomuga, vigade ja voorustega. Keegi pole üleliigne ning niisuguseid tegelasi ei leidu, kellele vaataja kaasa ei elaks. Tähelepanuväärne saavutus.

Näitlejate ansambel kõlab väga hästi kokku, peamisteks tegelasteks saavad siin noor õpilane Angus (Dominic Sessa), vana õppejõud Paul (Paul Giamatti) ja kooli kokk Mary (Da’Vine Joy Randolph). Giamatti esitust kiidavad kõik kriitikud ühest suust ja nende kiidulaulus ei ole seekord küll mitte mingit põhjust kahelda. Dominic Sessa jaoks on siin filmis näitlemine üldse debüüt kinolinal ja oma rolli eest on ta juba võitnud kriitikute preemia, nomineeritud Briti filmi- ja telekunsti akadeemia (BAFTA) parima kõrvalosatäitja preemiale.

Giamatti on siinse filmirolliga esitatud Oscarile parima meesosalise kategoorias, aga ka BAFTA preemiale parima peaosalise kategoorias. Muidugi ei jää alla ka Da’Vine Joy Randolph, kes samuti kandideerib siinse filmi rolliga Oscarile parima naiskõrvalosa eest. Film tervikuna kandideerib erinevates kategooriates sel aastal kuldmehikesele Oscar viies erinevas kategoorias, lisaks mainitutele ka stsenaariumi, montaaži ja parim filmi vallas.

Kinnitan, et see film, need tegijad ja näitlejad on oma nominatsioonid ja kõik preemiad, mida nad võiksid selle töö eest noppida, auga välja teeninud. Vaimustav film, super montaaž, imeline harmoonia.

Filmi tegevustik toimub 1970 aastate alguses Bartoni internaatkoolis, kuhu mõned inimesed peavad erinevatel põhjustel oma jõuluvaheaega veetma jääma. Üksikema Mary on leinas, ta on Vietnami sõjas kaotanud poja ja tunneb, et ei suuda veel jõule koolist eemal pidada, sest pojaga koos ja poja nimel ta seal koolis elas ja töötas. Õppejõud Paul on inimpelglik erak, kellel on kummaline ainevahetuse haigus, mis paneb ta haisema nagu kala, eriti õhtuti. Ta pole kunagi abielus olnud ja ütleb enda kohta, et ongi rohkem nagu munk. Rikka perekonna võsu Angus on sunnitud jääma internaati, kuna tema emal on uus mees ja ema soovib hoopis koos mehega mesinädalaid veeta.

Tühjas koolimajas pea kaks nädalat veetva kurva üksildase kolmiku teel on konarusi, valu, pisaraid, kuid samal ajal nad kõik tutvuvad omavahel, mõjutavad teineteise elusaatust ja arenevad inimestena. Nende teekonna lugu on vana hea sissetallatud rada, niimoodi need lood ju kulgevadki, kuid samaaegselt see ei mõju sugugi klišeelikult. Tegelased ei istu mõistagi kõik see aeg nelja seina vahel kinni, siin juhtub palju, sündmusi on tihedalt, kuid seda on kerge ja mõnus vaadata ja jälgida, kõike on just parasjagu palju ja täpselt mõõdetult.

Ja kui te arvate, et filmis lõppeb kõik hästi, siis… Jah, võimalik, et lõppebki hästi, aga kindlasti ei ole see lõpp ootuspäraselt mahe ja probleemivaba. Ja just tänu sellele, kuidas film lõppeb, ütlen mina oma mõõdutundetu kiidulaulu lõpetuseks, et minge kinno – fantastiliselt hea ja üdini inimlik film. Lihtsalt super, et selliseid veel tehakse ja teha osatakse. Sobib nii gümnaasiumiealisele kui ka juba eakamale publikule ja kõigile, kes sinna vahepeale jäävad.