Valdur Mikita: Eesti märk võiks olla mets

„Kui vaatame korraga eesti keelt, kultuuri ja loodust, siis kõige parema tervise juures on neist kolmest täna eesti kultuur. Eesti keelel võiks muidugi paremini minna, aga mingit eksistentsiaalset ohtu ma ei näe. Kõige halvemas seisus on kindlasti Eesti loodus. Siin tuleb võidelda iga jalatäie maa pärast,“ ütles kirjanik ja semiootik Valdur Mikita kohtumisel Viimsi Kogukonna Klubi rahvaga.

Millised Valdur Mikita mõttearendused kõige eredamalt meelde jäid?

*Metsa tuleks hoida nagu pereliiget. Metsast sõltub suuresti meie vaimne tervis.

*Protsentuaalselt on Eesti metsadega justkui kõik korras. Samal ajal on metsade üldine elurikkus kiiresti kahanenud, osa metsatüüpe on ülemäärase ja jätkusuutmatu raiemahu tõttu väga kehvas olukorras. Eesti maastikes on

katkemas vanad ja põlised rohevõrgustiku ühendusteed, see tähendab metsa elusooned.

*Eesti ajaloos pole olnud kunagi nii suurt metsamaastike kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Metsade tagastamisel ja edasimüümisel raiuti lühikese ajaga maha meeletu hulk meie hingemaastike üht peamist sümbolit – kodumetsa.

*Eesti on selles mõttes huvitav paik, et enamik asju kipub siin ühes või teises kontekstis metsa minema. Suvelavastused on siinkohal hea näide – kuidas kultuur kõige paremas mõttes metsa läheb.

*Maagiliste Eesti suvede juures hakkab mulle viimastel aastatel tunduma, et need muutuvad siiski liiga lärmakateks. Eesti kultuur kipub muutuma festivaliks, kõiki asju ei tohiks siiski metsa viia.

*Meil on veel selliseid metsamaastikke, nagu need mujal Euroopas võisid välja näha umbes keskajal. Eesti on omamoodi ökoloogiline ajakapsel.

*Eesti märk võiks olla mets. Eestlase identiteedist suure osa moodustavad maastikud. Rändrahn jääb lõunaeestlasele kaugeks, kui miski ühendab põhja- ja lõunaeestlasi, siis on selleks männimets.

*Palumännikud on soome-ugrilaste sümbolmaastikud.

*Öeldakse, et suuline kultuur on eestlaste pühakiri, minu meelest võiksid selleks olla ka meie maastikud. Kohapärimuse kaudu on need loomuldasa seotud ka suulise kultuuriga.

*Metsa- ja merevaated on meie kõige ürgsemad mäluvormid. Jagame neid mitte ainult 3000 aasta eest siia tulnud läänemeresoomlastega, vaid tõenäoliselt ka Kunda kultuuri asukatega.

*Eestlase identiteet ja usutunnistus on niivõrd tihedalt seotud metsaga, et selles mõttes on metsasõda paratamatult ka ususõda. Paljud inimesed tunnevad praegust metsamajanduspoliitikat jälgides, et keegi on läinud nende usu kallale.

*Lühikese ajaga on Eesti maastikest kadunud paljud kaunid ja suurejoonelised metsavaated. Maastik on muutunud inetuks. Kui kaovad lapsepõlvemaastikud, kaob ka see hingekeeli puudutav metsatunne, tekitades paljudes inimestes mingisuguse irratsionaalse kaotuse tunde.

*Iga rahvas vajab müüti. Müüt ja muinasjutt on kultuuri alustalad. Kui inimeselt tõde ära võtta, siis paljud ei pane tähelegi, et maailmas on midagi muutunud. Aga kui temalt ära võtta müüt, siis puhkeb mäss, sest inimesed tajuvad, et keegi on läinud nende elu mõtte kallale.

*Eestis on palju asju, mille müütilist jõudu me veel rahvana väga hästi ei taju, näiteks kasvõi meie kuulsad rahvaluulekogud. Me oleme oma kogudega maailmas esiviisikus – need on väga autentsed, meie rahvaarvu arvestades on need väga suured, me oleme tõepoolest Euroopa indiaanlased, nagu kunagi ütles Jaan Kaplinski.

*Eesti kultuur on üks viimaseid suulise pärimuse asualasid Euroopas, sellest pärineb ka meie erk maastikutunnetus. Rahvaid, kes intuitiivselt tajuvad, et kodu loomulikuks osaks on ka maastik ja mets, kus igal perel on traditsioonilised seene- ja marjakohad – selliseid rahvaid pole Euroopas enam kuigi palju järele jäänud.

*Jaapanlased on uurinud, kuidas metsas jalutamine mõjutab inimese tervist. Mõne inimese puhul on metsa teraapiline efekt üllatavalt suur. Eriti tugeva teraapilise toimega on vanad metsad ja küpsed kooslused.

*Eesti metsadest kaovad ära suured metsamassiivid. Meil ei ole enam kuigi palju põlislaasi, metsad muutuvad üha väikemaks ja nooremaks. Liiga palju rajatakse metsateid, kust saab autoga läbi sõita.

*Kodumets puhastab ja ülendab hinge, sellest on paljude jaoks omal kombel saanud kunagiste hiite tänapäevane järeltulija.

*Mulle näib, et maailmast hakkab tasapisi ära kaduma üks väga oluline tunne – see on kodutunne. Maailm ei ole enam kuigi kodune paik, see muutub üha võõramaks. Siin avanebki Eesti võlu: meil on keskmisest rohkem võimalusi leida

omale üks paik, see aegamisi kodustada, luua endale väike paradiis. Isegi kui see unistus kunagi päriselt ei täitu, on see ikkagi üks väga ilus unistus.

Eestlane on piiriinimene

Igas eluvallas, kuhu Eestis oma pilgu pöörame, näeme hämmastavat euroopalike ja läänemeresoomeliste elementide põimingut. Nendes võluvates mustrites avaldub eesti kultuuri unikaalsus. On kultuure, mis on meist palju enam euroopalikumad, on kultuure, mis on soomeugrilikumad. Kuid meie missioon on elada nende kahe maailma piiril.

Paljud meie vaimuelu lemmikvormid on kahe maailma hübriidid. Siin tajume õrna ja hurmavat tasakaalu eri maailmade vahel. Raamatu lugemine metsa veerel. Rohelusse uppuv suvelavastus. Laululava küla servas. Siin avaldub võimas servaefekt. Eestlane on piiriinimene, tema elutunnet pole võimalik mõista, mõistmata seda rebestavat-rikastavat servajoont. Ühelt poolt ülikiire ja vabastav moderniseerumine, teiselt poolt arusaamatu tung arhailise maailma järele. See on meie õnn ja hingevalu ja vist ka peamine põhjus, miks oleme alatasa hädas oma neetud identiteediga. See kipub kogu aeg paigast nihkuma nagu korvpalluri hüppeliiges. Tüüpilisel eestlasel on ikka ühes käes nutitelefon ja teises väike seenenuga.

Katkend Valdur Mikita raamatust „Kukeseene kuulamise kunst” (2017).

Kaire Kenk

Foto: Peeter Laurits