Valgete sekti loo jutustamine jätab külmaks
Sel nädalal jõuab kinodesse film „Vaikiv vennaskond“, mis räägib tõestisündinud loo terroristlikust sektist, mis võitleb valgenahalise „europiidse rassi“ õiguste eest. Lugu ise on intrigeeriv ja verine, selle jutustamise laad aga kesine.
Margit Adorf
Film põhineb 1989. aastal Kevin Flynni ja Gary Gerhardti sulest ilmunud raamatule „Vaikiv vennaskond“, mis ei ole romaan, vaid 1983.–1984. aastal hargnenud sündmuste kajastus. Vaikiv vennaskond on USA neonatsliku organisatsiooni nimetus, mis omakorda sai tegutsemiseks inspiratsiooni 1978. aastal ilmunud William Luther Pierce’i romaanist „Turneri kroonikad“ („The Turner Diaries“). William Luther Pierce ise oli samuti neonats ja tema rajatud on radikaalne rühmitus nimega Rahvuslik Liit (National Alliance). Vaikiv vennaskond kasvaski tema rajatud rühmitusest välja, selle eesotsas oli Robert Jay Mathews. Filmis mängib teda Nicholas Hoult.
„Turneri kroonikad“ on filmiloos kesksel kohal, selle autor ja varasem organisatsioon mitte niiväga. Filmi lõpus mainitakse ära see, et romaan, mis kirjeldab maailmas võimu haaramise kuut sammu, on teistegi terroristlike rühmituste võtmeteoseks ning ka näiteks 2021. aastal USAs Kapitooliumi rünnanud grupp Donald Trumpi toetajaid olid selle teose andunud fännid. Väga täpselt selle sisusse ei süüvita, natuke sirvitakse, näeme pilte ja sellest loetakse ette mõned laused, kuid igal juhul on tegemist märkimisväärse „terrorismiõpikuga“.
„Vaikiv vennaskond“ on Kanada film, režissööriks Justin Kurzel, kes on ise pärit hoopis Austraaliast. Varasematest töödest võib teile tuttav olla näiteks arvutimängu põhjal tehtud „Assassins Creed“ (2016) ja Shakespeare’i ekraniseering „Macbeth“ (2015).
Filmi suurimaks miinuseks on vilets stsenaarium, mis püüab küll hõlmata 1980ndatel toimunud sündmuste skaalat, kuid jätab tähelepanuta selle, et linaloos ootab vaataja pigem mitte tuima kroonikat, vaid ka seda, et ekraanil tegutsevad tegelased oleksid kaasahaaravad. Paraku jäävad karakterid loos visandlikeks, ei ole eriti kellelegi kaasa elada, sest ükski tegelane ei ole esitatud selliselt, et poeks naha vahele. Selles on otseselt süüdi valitud viis, kuidas lugu jutustada.
Filmi alguses visatakse vaataja kohe sündmuste keerisesse, kaks selli tapavad kuskil pimedas metsas enda kaaslase. Ilma pikema sissejuhatuseta. No kohe on selge see, et need on mingid suvalised matsid, mitte eriti vilka ajutegevusega juhmakad. Siis tuleb mängu klassikaline „Väga Väsinud FBI Agent“, kes on lubanud tööst eemalduda, kuid kohe kuidagi ikka ei saa, endal süda haige ja tervis jupsib, aga suitsetab nagu korsten ja joob nagu loom, samal ajal muule ei mõtle kui tööle. Klišee, mis üldse ei kõiguta. Väga Väsinud FBI Agenti ehk Terry Huski mängib Jude Law, kes küll annab endast parima, kuid kedagi oma rolliga vapustada tal ilmselt ei õnnestu.
Muidugi tekib talle ka korralik satelliit – heasüdamlik kohalik väikelinnapolitseinik, Jamie Bowen (Tye Sheridan). Puudu pole ka jõuline naisboss, FBI agent Joanne Carney (Jurnee Smollett), kes on ka klišeelik kuju, sada korda erinevates krimisarjades nähtud tüpaaž. Mitte mingit mõistlikku kaasaelamist väärivat tausta ei anta ka põhilisele pahalasele Bob Mathewsile, peale selle, et vihjamisi antakse mõista, et ta on ilmselt nartsissist. Ei ole tal mingit kurba saatust ega ühtegi sellist omadust, mis natukenegi paneks talle kaasa tundma, lame kuju.
Filmis on plahvatusi, mõned tapmised, pangaröövid, adrenaliini justkui peaks nagu jaguma, lisaks sellele ju tõestisündinud lugu ka, aga tulemus on kehva. Visuaalselt kaunilt vormistatud, sisulist ainest nagu ka oleks, aga just selle loo jutustamise laad on kuidagi nii tuim, et heal juhul saab seda nimetada keskpäraseks krimilooks. Kriitikud on üldiselt selle filmi puhul kiitnud peaosa teinud Law’d ja üldse räägivad nagu tegemist oleks hea filmiga, aga ma pigem hoiatan, et see siiski ei ole nii. See on kaunis pakendis masstoodang, ilmetu vabrikukonserv, milles pole tunda meistri puudutust. Ma ei ole sellise arvamusega ainus hädaldaja.
On muidugi võimalik, et kui te pole mitte iial ühtegi krimifilmi näinud ja nüüd satute esmakordselt midagi sellist kinos vaatama „Vaikiva vennaskonna“ näol, siis tundub korraks äge. Aga ega seda muljet kauaks ei jätku, kui otsustate veel midagi samast žanrist vaadata. Minul oli seda filmi vaadates kinos igav. See oli kuiv, tuim ja ilma igasuguste üllatusmomentideta.
Eriti halvaks läks asi lõpustseenides, kus paha terrorist on põlevas majas ja siis Väga Väsinud FBI Agent marsib sinna lausleekide ja tossu sisse ning paha terrorist lihtsalt vaatab teda läbi suitsu, värv muliseb seintel, paha mees ei lase FBI agenti maha, vaid kerib end vaikselt vanni surema. Väga Väsinud FBI Agent keerab aga rahulikult otsa ringi ja jalutab põlevast majast välja tagasi. Seal on ikka korralik leekidemeri, aga muidugi ei tee see ju sitkele mehele midagi, veidike köhatab ja tal on kahju, et ei saanud pätti elavana majast kätte. Täiesti jabur stseen, mis sobitub küll kokku kogu eelneva klišeeliku stamplooga.
Jamps. Ei soovita. Ainult kaamera- ja kunstnikutöö pärast pole mõtet seda vaatama minna.
