Valik on illusioon. Sa juba tead, mida pead tegema
22 aastat tagasi, 1999. aastal, jõudis kinodesse esimene Matrixi-film. Ja võib ilma liialdamata öelda, et see raputas maailma. Tänasest alates saab vaadata saaga neljandat osa, fännid spekuleerivad juba sellega, et ehk tuleb neid veel.
Margit Adorf
Saagu kõige põletavam küsimus vastuse esimesena – kas neljandat osa ikka tasub vaatama minna ja äkki on see täiega solk? Oma esimese emotsiooni pealt ma ütlen, et kindlasti tasub, aga tõenäoliselt kõnetab see rohkem neid, kellel on olnud õnn vaadata varasemaid osasid samuti kinos nende ilmumise ajal. Ära solgitud lugu ei ole kindlasti, vastupidi – siin on tuumakat sisu, tagasivaateid, märulit, üllatusigi.
Küll aga hoiatan, et täiesti ettevalmistamata ei ole mõtet „Matrixi“ neljandat osa vaatama minna. Kui ikka üldse ei ole kursis sellega, mis eelmistes osades juhtus, siis voolab suur osa filmist külgi mööda alla. Vaadake ära vähemalt kõige esimene osa (nt Netflixi kaudu), see aitab parasjagu ree peale.
Räägin lühidalt võhikule veidi tausta. „Matrix“ on ulmemärul, mille loojateks õed Lana ja Lily Wachowski. Ka nüüdse neljanda osa on kinoekraanile toonud Lana Wachowski.
Peategelaseks on „Matrixis“ Thomas Anderson, häkkerinimega Neo. Esimeses osas saab selgeks, et me ei ela mitte sugugi mingis reaalses maailmas, vaid arvutisimulatsioonis. Masinad on maailmas haaranud võimu ja inimesed on nende jaoks justkui patareid, mille pealt energiat saada. Naispeategelaseks on Trinity, kellest saab Neo peamine partner ja abiline sõjas masinatega. Muidugi tärkab nende vahel ka armuleek. Neo rollis sai kultusstaariks näitleja Keanu Reeves. Trinity osaline on olnud Carrie-Ann Moss, kes mängis „Matrixi“ esimeses ja kolmandas filmis ning naaseb sinna ka uues osas. Ei Moss ega Reeves olnud ka enne Matrixit täiesti tundmatud näitlejad, Reeves oli ikkagi juba enne esimest osa superstaar, siis igal juhul „Matrixis“ osalemisega on nad igavesti Neo ja Trinity.
„Matrix“ on esimeses osas suhteliselt filosoofiline ja võib väita, et film raputas ja muutis esilinastuse järgselt maailma. Idee, et me elame arvutisimulatsioonis, ei ole uus ega originaalne Wachowskite väljamõeldis, selle mõttega, et me elame tegelikult illusioonis, mängisid juba iidse India ja antiik-kreeka filosoofid. Tänapäeval on kõige tuntum teadlane, kes simulatsiooniteooriaga tegeleb, Nick Bostrom. Tõsi, tema avaldas oma kuulsa simulatsiooniteooria pärast seda, kui „Matrix“ filmina oli juba ilmunud.
Matrixi teine ja kolmas osa enam ei ole nii sügavamõttelised, vaid on peamiselt märulid, milles jätkub inimeste sõda masinatega. Neljas osa on nüüd taas samm filosoofilisuse poole, see on mõtlik ja kurblik, kuid siiski kärtsude märulistseenidega pikitud.
Neljandas osas on Neo taas Thomas Anderson. Ta töötab arvutimängude firmas, mis on juba välja andnud kolm Matrixi-nimelist mängu ja nüüd otsustab emafirma Warner Bros (selliseid tögavaid nalju on filmis veelgi, see on boonus), et luua tuleb neljas osa ja seda tehakse hoolimata sellest, kas mängu looja Thomas sellega kaasa kavatseb minna või mitte. No ja tasapisi siis jõutakse taas masinate ja inimeste sõjani.
„Matrixist“ on tuttav punane ja sinine kapsel, valikuvabadus. Ka siin on need olemas, seekord serveeritakse neid ütluse saatel: „Valik on illusioon. Sa juba tead, mida pead tegema.“ Täpselt samuti ma tahaksin praegu öelda lehelugejale, kes armastab kino. „Matrix“ on film, mis tuleb ära vaadata.
Mujal maailmas tuli film samaaegselt nii kinodesse kui ka HBO Max kanalil veebivoona vaatamiseks. Nii et võib arvata, et filmi saab peagi ka meiekandis vaadata väljaspool kinosaale. Siiski, eks seda on kõige parem siiski minna vaatama kinno.
Minu jaoks oli filmi kõige mõnusam osa see, et Reeves ja Moss olid taas Neo ja Trinity ja nende kurblik armastuslugu mõjus üldises plaanis väga romantiliselt. Aga samas oli mu meelest ka Reeves kõige nõrgemaks kohaks, sest ta ei ole eriti hea näitleja. Kui ta üldse mingisse filmi hästi sobib, siis „Matrixisse“, filmi esimeses pooles tema kohmakus ka sobis hästi, kuid kohati viskas ikka sisse seda, et… no ei ole kõige parem näitlemisoskus. Aga selle võib talle andeks anda.
Neile, kellele ei meeldi tuimad märulid, julgen filmi soovitada, sest seal ikka on mõttepärleid. Näiteks mulle meeldis mõte, et lootus ja lootusetus, kodeerituna, on peaaegu sama. Või et mõtle sellele, kas sa tahad midagi sellepärast, et sa tahad seda või sa oled programmeeritud seda tahtma? Niisuguseid küsimusi jagub seal veelgi.
Ma arvan, et ma vaatan seda filmi ühe korra veel. Esimene emotsioon on ehk liiga sentimentaalne-emotsionaalne, kuid pettuma ei pea vana tuttavaga taaskohtudes kindlasti. Ta on ikka see vana hea ja mitte sugugi tundmatuseni muutunud.
