Vallajutud: Tapa

Tapa linnast on pea iga eestlane, vähemalt mandrieestlane, rongiga läbi sõitnud. Aga ega sellest linnast rohkemat teatagi, kui vaguniaknast paistab, ja veel viis-kuus aastat tagasi oli nähtud vaatepilt kõike muud kui meeliülendav. Seekordne vallajutt tutvustab Tapa valda ning selle omavalitsuse keskust Tapa linna.

Aivar Ojaperv

Üsna levinud on naljajutt, et Tapal olevat ilmunud ajaleht „Tapa Kommunist“ ja kui aru saadi, et see on kaheti mõistetav, pandi uueks nimeks „Tapa Edasi“. Minu arust on see natuke kulunud ja lame nali, sest narri meest, mitte mehe nime. Ja kõnealuste nimedega ajalehti pole Tapal kunagi ilmunud, mis ei tähenda, et seal üldse pole lehti ilmunud: esimese vabariigi ajal oli linnalehti koguni mitu, neist Sõnumed ilmub kohaliku kakskeelse vallalehena tänapäevalgi.

Nõukogude militaarlinn

Kohanimede uurijad pole päris kindlad, kust Tapa nimi tuli, aga täitsa võimalik, et see ongi seotud taplemise või tapmisega. Tapa küla on igatahes kirjasõnas esimest korda mainitud juba 1482. aastal ja mõisat (saksa keeles Taps) 1629.

Umbes kümmekond aastat tagasi oli päris ametlikul ja kõrgel tasemel (kohalikus volikogus, samuti ajakirjanduses) juttu ka sellest, et võib-olla tasuks Tapa nimi kui halvakõlaline ära muuta.

Aga põgusaks ettepanekuks see vaid jäigi, sest kohalik rahvas ei tahtnud ideest kuuldagi. Nii et veel kord: narri meest, mitte mehe nime. Tapa elanikud on nimega harjunud ning ega nad ärritu, kui keegi üritab nime kallal hammast teritada.

Tapa küla hakkas arenema pärast Peterburi-Tallinna ja eriti Tapa-Tartu raudtee valmimist. 1926. aastal sai Tapa linna õigused. Kui eelmise sajandi alguses kutsuti Tapat ka „vorstilinnaks“, sest seal tegutses väikese asula kohta enneolematu hulk vorstitööstusi (ja täna meenutab seda igaaastane Tapa Vorstifestival), siis õige pea muutus kuvand raudtee- ja militaarlinnaks.

Raudtee sõlmpunkt on Tapa olnud raudtee Eestisse jõudmise algusest peale. Esimesed tõsised militaarsed „ristsed“ sai Tapa aga 1919. aasta alguses, kui Eesti Vabariik oma soomusrongide suurel toel lõi Tapalt taganema punaste väesalga ja linna serval Männikumäel peeti maha korralik lahing.

Pärast Vabadussõja lõppu koondas iseseisev Eesti Vabariik oma Soomusrongide diviisi just nimelt Tapale kui geograafiliselt ja logistiliselt sobivasse asukohta. Diviisi peastaap asus Tapa mõisas ehk samas piirkonnas, kus hiljem pesitsesid nõukogude punaväelased ja tänapäeval paiknevad Eesti kaitseväe rajatised.

1939. aastal Eestile peale surutud baaside leping puudutas otseselt ka Tapat: linna serva rajati lennuväli. Nõukogude sõjavägi jäi Tapale ka pärast Teist maailmasõda ja hakkas kasvama kui lohemadu – neid väeosi, mis sinna koondati, annaks alles kokku lugeda.

Raudtee kui „Vene värgi“ ja sõjaväe tõttu muutus aedlinnailmeline ja eestimeelne Tapa üsna kiiresti stalinistlikke ja hiljem „hruštsovka“ tüüpi maju täis pikitud linnaks, kus vene keel oli kõlavam kui põlisrahvuse oma.

Aastatel 1950-1962 oli Tapa sama nime kandnud rajooni keskus, kuulus seejärel halduslikult Paide rajooni koosseisu ja jõudis 1964. aastal Rakvere rajooni ning hiljem Lääne-Virumaa rüppe, kuhu linn ühendusteid ja tõmbekeskusi arvestades ka loogiliselt kuulub.

1970. aastal ületas linna elanike arv 10 000 piiri ja 1989. aastaks oli eestlaste osakaal langenud 37 protsendile. Kusjuures nõukogude võim ei arvestanud elanike hulka armee ajateenijaid – sõdurpoisse võis suletud müüride taga olla veel paar-kolm tuhat, kui mitte rohkem.

Arhitektuuriliselt, nagu mainitud, hakkas Tapa järjest rohkem meenutama mõnd Venemaa kolkalinna. Oma osa oli selles 1944. aasta märtsipommitamisel ja veel rohkem 1941. aastal taganenud hävituspataljonlastel, kes põletasid-hävitasid pea täielikult valdavalt puumajadega kesklinna. Purustused olid nii suured, et nõukogude linnaplaneerijad pidasid hiljem paremaks muuta isegi tänavavõrku.

Linna peatänava äärde ehitati stalinistlikus stiilis elumajad. Iseenesest on ju mõned neist üsna huvitava arhitektuuri- ja plaanilahendusega, aga ehituskvaliteet oli nagu oli. Mingil põhjusel ei suudetud hoida isegi sirget tänavafronti ja tänane Tapa on nüüd üsna hädas oma Pika tänava väljanägemisega. Vaadet Pikalt tänavalt keskväljakule „kaunistab“ aga silikaattellistest ehitatud „hruštsovka“ – mis küll linnaplaneerijate peades toimus? Isegi kui suur korteripuudus sundis selliseid kolemaju ehitama, siis miks pikiti neid kõige mõeldamatumatesse kohtadesse?

Reostus pärssis linna arengut

Nagu kõigest sellest vähe oleks, tabas Tapat suur keskkonnareostus. Või isegi mitu.

Nõukogude sõjaväelennukite jaoks maa sisse ehitatud kütusemahutid hakkasid lekkima ning lennukikütus jõudis põhjavette. Tapa kaevuvesi läks sõna otseses mõttes tikust põlema. Pikka aega said paljud Tapa elanikud puhast joogivett vaid tsisternautost.

Linna teises servas said jamaga hakkama nõukogude raudteelased – veduridepoost lekkisid naftasaadused Valgejõkke ja reostuse leviku piiramiseks kaevati jõele isegi jupike uut sängi, samal ajal suleti vana tammiga.

Kuna nõukogude võim ei vaevanud oma pead ega ressursse ei reostuste likvideerimise ega ka vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamisega mujale kui kesklinna, oli Tapa kohalik võim pärast iseseisvuse taaskehtestamist käsist ja jalust seotud: just nendele kahele kulus suur hulk raha ja energiat.

Linna ilme on hakanud tõsiselt muutuma alles viimasel kümnel aastal. Ühtlasi langevad muutused kokku Tapa valla moodustamisega (2005. aastal ühinesid Tapa linn ja Saksi ja Lehtse vald) ning uute persoonide võimuletulekuga.

Paaril eelmisel aastal hakkas uut ilmet saama raudteejaama ümbrus (oma osa on siin ka Eesti Raudteel), tänavu valmis aga renoveeritud keskväljak. Samuti on välja vahetatud pea kõik vee- ja kanalisatsioonitorud, viidud uued kommunikatsioonid kõigi majadeni ning sel suvel said mustkatte eranditult kõik Tapa linna tänavad.

 

Tapa vald

Pindala: 262,8 km²

Elanikke: 7849, sealhulgas Tapa linnas umbes 5693

(seisuga 1.01.2014)

Keskus: Tapa linn

Vallavanem Alari Kirt, volikogu esimees Urmas R