Vallavanem Kirt: Tapal rahvuste probleemi pole

Tapa vallavanem Alari Kirt on „migrant“ – juurte poolest lõunaeestlane. Tapa valda asus ta juhtima 2009. aastal, kui võimule tuli valimisliit Valgejõgi ja peab seda ametit nüüd teist koosseisu järjest.

Aivar Ojaperv

Lisaks sellele, et Kirt pole põline virulane, on ta Tapal „võõras“ veel teiseski mõttes. Teatavasti ühinesid Tapa linn ja Saksi ning Lehtse vald üheks suureks omavalitsuseks 2005. aastal. Esimesed neli aastat juhtis ühendomavalitsust Kuno Rooba, siis tuli Kirdi kord. Kusjuures Kirt on „väiksema venna“ esindaja – enne ühinemist oli just tema Lehtse vallavanem ja veel enne seda pidas ta sama ametit Amblas. Seega näeb Alari Kirt Tapa asju natukene teise pilguga kui põliselanik ning alljärgnevalt ongi kirjas tema vaatenurk.

Parafeerides mõnd spordiajakirjanikku: kuidas vorm on, kuidas Tapal muidu läheb?

Ei ole põhjust kurta. Vaatasin just enne teie tulekut töötuse numbrid üle – nagunii küsite – ja saan kinnitada, et töötute hulk Tapa vallas on jätkuvas languses. Hetkel on registreerituid töötuid umbes 150 ja alla 100 polegi reaalne – need on inimesed, kes nii või teisiti tööle ei lähe.

Pea kõik Tapa valla suuremad tööandjad otsivad töötajaid. Kusjuures mingeid erinõudmisi pole – tähtis on, et kella tuntaks ja kaine peaga tööle tullakse. Tööandjad on valmis ka töötajaid välja õpetama.

Muidugi tuleb tunnistada, et pakutavatel töökohtadel palgad teab mis suured pole. Aga samas oleks puhas ulme loota, et Tapale tuleb tööandja, kes pakub välja 50 kõrgepalgalist töökohta. Me võime tööstusküla turundada ja teha teab mida – sellised ettevõtted lihtsalt ei tule maapiirkonda. Esiteks juba seetõttu, et nad ei leia siit kvalifitseeritud tööjõudu.

Tapa on militaarlinn. Kas omavalitsusel on kaitseväega ka mingi koostöö, või on nad riik riigis? Ma selle pärast küsin, et olen kuulnud: mis seal Tapal viga, kutsuvad sõjaväe appi, kui mõne asjaga hätta jäävad.

Nii see ikka ei ole. Muidugi oleme saanud kaitseväelt ka abi – kui siin mõni aasta tagasi suur lumeuputus oli, aitasid nad oma tehnikaga, aga nii nüüd küll ei ole, et kui vaja, saadetakse sõdurid tänavaid pühkima või lehti riisuma. Sõdurid tegelevad ikka väljaõppega ja vald oma ülesannetega.

Kaitseväel on Tapal tõesti palju inimesi, aga valdav enamik käib tööle mujalt (selles võis siinkirjutaja ise veenduda, kui loendas kaitseväe garnisoni värava taga parkimas kümneid ja kümneid autosid – A.O.). Kindlasti on see neile koormav ja pole nende perele lihtne, kuid sõjaväelase elu on juba kord selline: täna siin, homme seal. Seetõttu pole nad ka eriti aktiivsed Tapale n-ö päriskodu rajama, end valda sisse kirjutama.

Vallal oleks pakkuda küll kortereid ja ka elamuehituseks jaguks maad, samuti on meil olemas kõik laste jaoks – lasteaiakohad, koolid, huviharidus, spordiklubi – kuid suurem on mure ohvitseride naistega: neile pole Tapa vallas tõepoolest sobivat tööd.

Aga koostöö on kaitseväega meil siiski olemas, nad on head naabrid. Nad on aidanud linna heakorrastada – näiteks vanade hoonete likvideerimisel on neist suur abi olnud. Isegi nende õppustest on vald kasu saanud – pioneerid on ehitanud jõekestele ja ojadele sildu, mis hiljem on jäänud tsiviilrahva käsutusse. Oma suuremad liikumised on nad omavalitsusega alati korrektselt kooskõlastanud. Ja Tapa inimesed on „laigulistega“ harjunud – keegi ei kergita enam kulmugi, kui täisvarustuses sõdurid läbi linna oma järjekordselt rännakult või kust iganes naasevad.

Raudtee?

Nõukogude ajaga võrreldes on töötajate hulk vähenenud, enam ei ole iga kolmas tapalane raudteelane. Aga siiski on nad tublid tööandjad – kui omavalitsuse töökohad välja arvata, siis nad ongi selles arvestuses valla suurimad. Hea meel on, et Eesti Raudtee on hakanud heakorrast lugu pidama ning raudtee ümbrus on paremas seisus kui kunagi varem.

Aga vaksalihoone?

Selle saatusest on palju räägitud. Igasuguseid ideid on välja pakutud ja vahel ongi tundunud, et kohe-kohe hakkab asi liikuma, kuid ikka on kõik vaikne. Hetkel ma isegi ei julge oletada, mis sellest võiks tulevikus saada. Praegu on ainukene eesmärk, et see välispidiselt korda saaks. Mingit mõistlikku funktsiooni ma küll sellele hoonele välja pakkuda ei oska. Mõnel puhul on vana vaksal siiski kasutust leidnud: näiteks teatriinimestele meeldis see väga, kui nad seal oma suvelavastust tegid.

Ühinemine? Kas Saksi, Lehtse ja Jäneda inimesed on rahul või nutavad oma valda taga?

Olen igal aastal neilt sama küsimust küsinud, et kas see oli õige lüke? Vähemalt minu kõrvad pole kuulnud, et keegi seda valeks peaks, aga mine muidugi tea, mis tagaselja arvatakse.

Mida oleks Lehtse vald võitnud, kui olnuks iseseisev? Toonase vallavanemana ma tean, kui suured olid ülalpidamiskulud ja kui väike investeerimisvõimekus.

Eestlased-venelased?

Ka kõrvaltvaatajana julgen öelda, et Tapal rahvuste probleemi pole. Noorem rahvas räägib küllaltki korralikult eesti keelt, kindlasti paremini kui Kohtla-Järvel või Lasnamäel. Lõimumine hakkab juba lasteaiast – meil on küll n-ö eesti ja vene lasteaed, kuid tegelikult on seal segarühmad. Kuigi venekeelne kool on alles – sel aastal tegutseb veel ka üks viie õpilasega gümnaasiumiklass, alates järgmisest aga ainult põhikool – panevad vene keelt kõnelevad lastevanemad oma lapsed järjest enam eesti kooli. Koolis, huviringides, spordiklubis puutuvad eesti ja vene lapsed järjest rohkem omavahel kokku ning sõpradeks saades enam rahvust nii väga ei vaadata.

Muidugi on ka meil riide ja kaklusi, aga need pole rahvuslikul pinnal. Eestlane ja venelane istuvad baaris sageli ühe laua taga ja kui tüli tekib, siis vastaspooleks on samuti segaseltskond.

Tapa linna väljanägemisse on vald viimasel ajal päris kõvasti investeerinud. Kas „maa“ saab ka millalgi oma osa?

Põhimõtteline otsus on vastu võetud Lehtse multifunktsionaalse külakeskuse rajamiseks, kus oleks kõik ühe katuse all: omavalitsuse teenused, raamatukogu, kultuurimaja, lasteaed, ilmselt ka Lehtse ja Jäneda piirkonna kool. Koolivõrguga peame nagunii midagi ette võtma: praegused neli eraldiseisvat kooli käib vallale üle jõu.

Vallavanem Alari Kirt raudteejaamaesisel parkimisplatsil. Vanale vaksalihoonele on rakenduse leidmine raske, aga üks huvitav tõsiasi jääb küll silma: pärast seda, kui Elron pani käiku uued rongid, on märgatavalt suurenenud jaama juures parkivate autode hulk. „Tallinnasse käiakse tööle. Tulevad autoga siia ja jätavad päevaks parklasse,“ põhjendas Kirt. Fotod: Aivar Ojaperv