Valus tõsieluline film inimkaubandusest

„Vabaduse hääl“ taaselustab alles hiljuti, vaid kümmekond aastat tagasi toimunud sündmusteahela, mille kangelaseks oli USA politseinik Tim Ballard, kelle tegevuse tulemusena vabastati pedofiilide võrgustiku käest üle 120 lapse ja tänu kellele on inimkaubanduse vastane koostöö riikide vahel suurenenud.

Margit Adorf

Inimkaubanduse ohvriteks satuvad kõige sagedamini lapsed ja paraku näitab statistika, et seksiorjadeks püütud lapsi on ülemaailmselt praegu miljoneid. Filmi lõputiiter ütleb, et erinevas orjuses elab tänapäeval, mil orjus on juba ammu illegaalne, rohkem inimesi kui legaalse orjakaubanduse õitseaegadel. „Vabaduse hääl“ on valus vaatamine, kuid siiski soovitan seda kinno vaatama minna nii noortel kui täisealistel, film on sobilik ka põhikooliealistele lastele.

Peaosalise, Tim Ballardi rolli teeb Jim Caviezel. Tema põhiliseks ekraanipartneriks saab kohalik heategija, narkokartelli boss Vampiro (Bill Camp), kes on hoolimata oma kriminaalsest minevikust asunud aitama pedofiilide lõksu jäänud lapsi. Enne Ballardiga kohtumist on ta seda teinud küll väiksemas mastaabis, kuid pärast jõudude ühendamist saadigi nii kaugele, et vabastati üle saja lapse ja löödi laiali üks inimkaubitsejate võrgustik.

Kriitiku vaatevinklist arvustatuna pean ütlema, et filmi alguse osa on üsna nõrk, kuid mida enam lugu areneb, seda usutavamaks ja paremaks muutub nii stsenaarium kui näitlejate töö. Filmilugu algab sellega, et inimkaubitsejad varastavad ühe isa kaks last, petuskeemiga, kus lapsed kutsutakse modelli-castingule. Miskipärast jätab isa lapsed ühte korterisse, läheb ise minema ja naaseb alles siis, kui on käes juba sügav öö. Miskipärast ei ole seal järele minemas ühtegi teist lapsevanemat, kuigi lapsi oli eelnevalt sel „castingul“ palju ja need lapsed ei olnud tänavalt näpatud, vaid samuti mesimagusa jutuga naise poolt kohale meelitatud. See, et oma lapsed kaotanud isa üksi vastu korteriuksi prõmmis ja pärast inimtühjal tänaval öhe marssis, oli täiesti tarbetu kunstiline liialdus, mis mõjub vägagi häirivalt.

Samuti on alguses üsna ebausutavalt markeeritud Tim Ballardi „ärkamist“ või silmade avanemist, kuidas soovite. Ballard on filmi alguspunktis juba kogenud politseinik, kes on oma töös kinni pidanud pea 250 pedofiili. Seekord on tema politseipartneriks üks algaja, kes pärast operatsiooni ütleb Ballardile, et ei suuda seda tööd tegema jääda, sest pedofiilid-vahendajad peetakse küll kinni, aga mis saab nendest lastest, kellest tehtud pilte ja videosid nad levitanud on? Loogiline mõttekäik, imelik on see, et Ballard ise juba varem selle peale tulnud polnud. Nüüd näikse ta kolleegi mõtteavalduse peale siiski ärkavat ja hakkab mõtlema ka laste vabastamise peale. Tal õnnestubki kätte saada filmi alguses lastest ilma jäänud isa poeg Miguel. Edasine tegevus kulgeb seda rada pidi, et päästa ka vanem õde Rocio.

Kui alguse konarused kõrvale jätta, siis on suurem osa linateosest siiski nii kunstiliselt kui dramaturgiliselt heatasemeline ja loomulikult on filmi suurimaks trumbiks see, et niisugune politseinik USAs tõepoolest ongi olemas ja just nii tegutses. Filmi lõpus saate näha ka mõnd dokumentaalkaadrit ja päris elu peategelase Tim Ballardi portreed.

See on valus, kuid vajalik vaatamine kõigile, kes kunagi plaanivad saada lapsi või kellel on lapsed. Kes kavatsevad kunagi näiteks reisida mõnda sellisesse riiki, kus inimkaubandus ja ka tänavalt laste röövimine lokkab. Ärge jätke oma lapsi ühelgi reisil järelevalveta. Jätke meelde, et see, kes lapsi ära moosima tuleb, ei näe sugugi välja eemaletõukav pätt, vaid on enamasti usaldust äratav isik. Sageli naine, mõnikord aga ka näiteks laste endi eakaaslane, samamoodi ohver, kupeldaja rollis alaealine.

Filmis on palju ängistavaid kaadreid, kuid otseselt vägistamist või piinamist siiski ei näidata, seda polegi vaja, iga vaataja saab selletagi aru, mis kaadri taga toimunud on. Lapsevanemad ise teavad, kas lubada oma lastel seda filmi vaadata või mitte, mina gümnaasiumiealistele pigem soovitaksin. Niisugustest asjadest on pereringis keeruline rääkida, kuid leian, et on oluline, et noored saaksid aru olukorra tõsidusest. Ükski koolitunni loeng ei anna nii teravat teadmist.

„Vabaduse hääle“ režissööriks on Mehhikost pärit Alejandro Gómez Monteverde. Film on hispaania ja inglise keeles, tugevuseks on just erinevates slummides ja looduses filmitud kaadrid. Monteverde viib vaataja autentsetesse lokatsioonidesse ja kasutab niisuguseid näitlejaid, et teil ei jää sellist muljet, justkui vaataksite mingit järjekordset Hollywoodi seebiooperlikuks lihvitud muinasjuttu. See on filmi tugevus.