Vana hea muusikal viisakas värskenduses
Sel nädalal jõuab kinodesse vana hea muusikal „West Side Story“, lavastajaks Steven Spielberg. Muusikal on ka uues filmis endiselt omas ajastus, tegemist on klassikalise värskendusega, lugu ei ole väänatud kuidagi moodsamasse vormi.
Margit Adorf
„West Side Story“ on mujal maailmas kriitikute poolt soojalt vastu võetud, aga ma arvan, et isegi kui see nii ei oleks, siis igal juhul on tegemist sedalaadi muusikafilmiga, mida on kõige õigem ise oma silmaga ära vaadata, rääkigu siis kriitik, naabrimees või üleaedne proua mida iganes. Kellele muusikalid vähegi hingelähedased, siis see hoogne Ameerika armastuslugu peaks küll mõjuma magusa maiuspalana. Ja muidugi – need kirevad kostüümid! Ilus on vaadata filmi, kus kõik ei ole ühtviisi toon-toonis hall. „West Side Story“ on tõeline värvide-helide plahvatus, korralik emotsioonidekarussell.
„West Side Story“ on William Shakespeare’i Romeost ja Juliast inspireeritud lugu, mis asetatud Ameerikasse, 1950. aastate keskel. Muusikalina jõudis see lavale Broadwayl 1957. aastal, heliloojaks Leonard Bernstein, skripti autoriks Arthur Laurents. 1961. aastal valmis sama loo ja sama muusika alusel filmiversioon, mis on siiamaani üks enim Oscareid võitnud film ajaloos – sai 10 kuldmehikest.
Pärast filmi avaldati sellest loost ka raamat, mille kirjutas kokku Irving Shulman, tema juurde praegu jõuda tahtsingi, sest käesoleva aasta novembri lõpus valmis Postimees kirjastusel Schulmani raamatust eestikeelne tõlge „West Side’i lugu“ (inglise keelest tõlkinud Helena Läks). Raamatus on tegelasi täiendatud ning ajastu tausta avatud põhjalikumalt ja nüansirikkamalt kui seda võimaldab etendus või film. Nii et jällegi soovitus – kes ei saa kohe kinno filmi uusversiooni vaatama minna, see võib esmalt ette võtta raamatu. Eesti keeles ei ole see varem ilmunud.
Loo sisu: elu 1950. aastate New Yorgis. West Side’i linnaosa elanikud püüdlevad Ameerika unistuse poole, ent vaesuse ja vägivalla nõiaringist on raske välja murda, kui elu mürgitavad klassi- ja rassivaen. Noorte halastamatu jõugusõja taustal puhkeb õide erakordne armastuslugu. Puerto Rico immigrant Maria ja poolakast Tony ei tohiks teineteisega mingit tegemist teha, ent saatus sellest ei küsi. Ja nagu ka Shakespeare’i loos, on siingi surma ja traagikat.
1961. aasta filmiversioonis mängis peaosalise Maria sõbrannat Anitat Rita Moreno, kes saab sel aastal päev pärast filmi esilinastust, 11. detsembril, 90-aastaseks. 2021. aasta filmiversioonis on Rita Morenol samuti filmiroll, nüüd mängib ta Valentinat, kes on selle poe omanik, kus töötab noormees Tony, peaosalise Maria armastatu. Rita Moreno võitis esimeses „West Side Story“ filmis Anita rolli eest parima naiskõrvaltegelase Oscari.
Rääkides Oscaritest, siis on väga tõenäoline, et ka tänavune film nopib suurel hulgal kuldmehikesi, vähemalt kullasadu sellele filmile ennustatakse. Praegu veel ei ole need nominatsioonid teada, kuid oodata on kandideerimist nii parima operaatoritöö, parima filmi, režissööri ja kunstnikutöö tiitlile. Võimalik, et preemiat jahtima läheb ka naispeaosaline, Mariat kehastav Rachel Zegler.
Zegler valiti välja päris korraliku konkursiga, Maria rollile kandideeris üle 30 000 soovija. Näitlejaid hakati valima 2018. aastal, mil Zegler oli veel 16-aastane, tegutses juutuuberina ja oli innukalt osalenud vaid koolimuusikalides. Konkursile saatis ta kaks enda poolt esitatud laulu, Mariat oli ta juba ühes koolimuusikalina lavastatud etenduses mänginud. Kui Eestiga võrrelda, siis umbes nagu Kadrina külateatri amatööretenduses. Nii et Maria roll on noore neiu päris esimene kinolinale astumine.
